Esmaspäeva pärastlõunal panid kultuuriakadeemia neljanda kursuse tudengid Malle Valli, Riin Oidekivi, Kristina Libe ja Reelika Käär enda ja koolikaaslaste töid ärklisaali üles.
Tõepoolest: maalipraktika ja paari varasema näituse ülespaneku ajast tuttavas saalis askeldasid piigad kui omas kodus. Kes sättis rahvarõivais kaltsunukke lauale istuma, kes riputas üles kaunikirjalisi kootud sukki või rahvariideainelisi rõivaesemeid, kes kinnitas seinale fotosid inspiratsiooniallikatest ehk siis Lääne-Eesti saartel kunagi kantud rõivaesemetest.
Küsimusele, miks nukkudel nägusid peas pole, vastab Reelika, et vanasti kaltsunukkudele silmi-suud-nina ei tehtudki. Muu hulgas ergutas see lapse fantaasiat: ta pidi ise nukule näo ette kujutama. Rõivad, mis näitusele välja pandud nukkudel seljas, kopeerivad aga see-eest võimalikult täpselt Muhu, Pühalepa, Karja, Pöide ja Kihelkonna rahvariideid. Kolmanda kursuse kevadsemestri õppetööna valminud nukud on naabriks saanud esimese õppeaasta lapitöökursuse raames valminud riidest kuked.
Rahvarõiva vaim
Kirjalised sukad on omaette vaatamisväärsus. Nende juures olev tekst selgitab, et XIX sajandil kandnud Muhu naised argipäeviti valgest lõngast kootud vikkelsukki ning pidupäeviti sääriseid koos nende peale tõmmatud poolsukkade ehk kapetatega. XIX ja XX sajandi vahetusel said aga valitsevaks pikad värvilised sukad, mida esialgu kaunistati sissekootud, hiljem aga pealetikitud kirjaga. Ristpistes tikitud muster paistab, muuseas, eemalt kui sissekootu. Järelikult on tikand väga kvaliteetne.
Kui kootud-kirjatud sukkadega tänapäeva neiud ehk naljalt muul kui laulu- või tantsupeo ajal välja ei lähe, siis näitusel olevad rõivaesemed kõlbavad kanda suvalisel ajal.
“No näiteks need Riinu Saaremaa-ainelised valge kampsun ja hall seelik kõlbavad täiesti tavariietusena kanda,” kommenteerib Kristina.
Samas on rahvarõiva vaim neis esemetes, veel enam aga Reelika poolt Karja seeliku aineil loodud triibuseelikus, Malle Muhu-ainelises seelikus ning Kristina kampsunist ja seelikust koosnevas Muhu-ainelises komplektis selgelt tajutav. Tüdrukud ütlevad, et neile endile meeldivad sellised rõivad väga ja nad on altid neid kandma. Palju oleks neidki, kes neilt selliseid rõivaid telliksid, ent pingelise õppetöö kõrvalt pole piigadel paraku aega tellimusi täita. Võib-olla ongi seoste tugevdamine meie rahvusliku rõivastumistraditsiooni juurtega üks asi, mis aitaks vastu seista pealetungivale üleilmsele üheülbastumisele?
Vormirõivas muuseumitöötajaile
Ent tulgem tagasi loo alguses mainitud nipiga vati juurde. Vatiks kutsuti nimelt varrastel kootud ja tihedaks vanutatud kampsunit, mida Muhu naised ülemöödunud sajandi lõpupoole särgi peal kandma hakkasid, nipp on aga vati tagatüki kolmnurkne pikendus, mis rõivaesemele omapärase aktsendi andis. Kolm aastat tagasi Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud Liisi Ess tegi diplomitööks Koguva muuseumi töötajatele mõeldud kampsunid, mis olid inspireeritud just nipiga vattidest. Ehedal kujul neid kampsuneid Palamuse näitusel mõistagi näha ei saa, sest need on Koguva muuseumitöötajate käsutuses, küll aga võib imetleda fotosid neist.
“Meie muuseumi töötajatel võiksid ka ju Palamuse-ainelised kampsunid olla,” üritas muuseumipedagoog Aili Viljandi piigadele silma tehes juttu alustada. Aga piigad ei võtnud vedu: diplomitöö teemad on neil juba kinnitatud ja kooli lõpp käega katsuda. Nii et kui Palamuse muuseumitöötajad endale “nipiga vatte” tahavad, peavad nad nooremate kursuste piigadega “plaani pidama” hakkama.
Kena ja harivat käsitöönäitust “Saarte ilu” saab kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis näha jaanuari alguseni. Näitusetööd on valminud õppejõudude Ave Matsini, Christi Küti, Riina Tombergi ja Anu Raua juhendamisel.
RIINA MÄGI
