Betti Alverile pühendatud luulepäevadelt “Tähetund” lahkus teist aastat järjest peapreemiaga Kuusalu Keskkooli näitering. Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja sai ühe kolmest laureaaditiitlist.

Kuusalu noored ja nende juhendaja Saima Kallionsivu olid peapreemia saanud lavastuses  “Mesilane, ära maga!” kasutanud Hando Runneli tekste ja toonud tegevuse sõjaväeõhustikku. Sõltuvalt sellest, tegid lavastuses kaasa põhiliselt poisid, kellest osa näitas peale kõige muu ka kadestamisväärset kehakooli. Nagu hiljem selgus, oli tegemist Koolitantsulgi tunnustust leidnud breikaritega.

 “Kuusalu lavastus tekitas tõelise katarsise,” kiitsid Aseri Keskkooli trupi Kirdekad juhendaja Luule Varinurm ja Nõo Reaalgümnaasiumi luuletrupi juhendaja Heily Soosaar. “See polnud üldse mingi pisarakiskumise tükk, aga tekitas samas väga tugevaid emotsioone.”

Žüriisse ehk Tähetunni keeli Akadeemiasse kuulunud luuletaja Indrek Hirv hindas Kuusalu lavastuse terviklikuks ja haaravaks, aga ka selgeks, ausaks ja mehiseks. Samas polnud ei Hirve ega ka kogu Akadeemia hinnang kõnealusele lavastusele üheselt positiivne: peapreemia saaja selgus alles pärast kolmandat hääletusvooru. Seesama hääletus peegeldas hästi tänavusel “Tähetunnil” eriti teravalt üles tõusnud küsimust, kas luuleteatrit tehes tuleks seada esikohale luule või teater. Kuusalu trupp ja paljud teised olid selgelt eelistanud teatrit. Luule võib aga sel puhul kaotajaks jääda.

“Ma olen kaks päeva kuulnud üksnes juppideks lõhutud või väga lühikesi luuletusi,” kurtis Indrek Hirv. “Ma olen saanud küll kaasa elada terviklikele lavastustele, aga luuletuse enda terviklikku kompositsiooni ma nautida pole saanud.”

Teine “akadeemik”, näitleja Heino Seljamaa kuulus seevastu nn teatriparteisse.

“Minu jaoks pole oluline mitte niivõrd see, mida tehakse, vaid kuidas tehakse,” ütles Seljamaa. “Kui luuletuse ümber lavastust ehitama hakatakse, siis saab tekst nii või naa juurde uusi tähendusi — neid, mida autor sinna omalt poolt kodeerinud pole. Siis pole ju enam suurt vahet, kas jätta luuletus tervikuks või hakkida lühemateks “klippideks”. Kõige olulisem on, et see, mida noored laval teevad, neid ennast seesmiselt puudutaks ning et nad sellest rõõmu tunneksid. Seda rõõmu sai teisel päeval natuke rohkem näha kui esimesel.”

Tervikuna tunnistasid mõlemad “Tähetunni” aga õigeks asjaks õigel ajal ja kohas.

“Luulepäevade suurim kasu on see, et tõsine kokkupuude suurepäraste tekstidega on kõigile osalejatele kindlustatud,” ütles Heino Seljamaa.

Runnel ruulib

Täpset statistikat keegi küll ei teinud, aga arvatavasti kõlas laval kõige rohkem Hando Runneli ja Artur Alliksaare tekste, ka Mercat ja Indrek Hirve loeti päris palju.

“Enda teksti lavalt kuulamine erutab küll ja läheb korda, aga kõhedustunne ja vastuseis on ka päris kerged tekkima,” tunnistas Indrek Hirv.

“Tähetunni” tänavune teema “Tartu vaim” pakkus väga laiu tõlgendamisvõimalusi. Paar truppi läksid väga otsest teed ja otsisid vastust küsimusele, kas too paljukõneldud müstiline Tartu vaim on ikka olemas ja milline ta siis õigupoolest on. Nõo Reaalgümnaasiumi lavastuses “Ettekanne Tartu vaimu asjus” muutus kõnealune vaim isegi teatud määral nähtavaks: ta kõneles lavalolijate ja publikuga ekraanile ilmunud vaimukate tekstide kaudu. Suurem osa truppe siiski vaimu otsima ei hakanud, vaid kasutas lihtsalt Tartuga seotud luuletajate loomingut.

Peapreemia polnud mõistagi ainuke, mis “Tähetunnil” välja anti. Kolm laureaaditiitlit läksid Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatrile Liblikapüüdja (lavastus “Kõik mis juhtub, juhtub väga äkki…”, juhendaja Lianne Saage-Vahur), Tallinna 32. Keskkooli Teatrile “Tunderakk” (lavastus “Vaimustumine”, juhendaja Gerda Kordemets) ja Rakvere Gümnaasiumi Teatriansamblile (lavastus “Vaikimie oleks vale”, juhendaja Aili Teedla).

Parimaks lavastajaks tunnistati Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahur), parimaks nais- ja meesnäitlejaks Brita Kikas Tallinna 32. Keskkooli Teatrist “Tunderakk” ja Sten-Robert Pullerits Kullo Teatrikoolist. Ühe näitlejapreemiatest sai ka Virgo Ernits Liblikapüüdjast, Põltsamaa kultuurikeskuse noorte näiteringi Viribus Unitis juhendaja Keiu Kess pälvis aga Akadeemialt eripreemia ootamatu teemavaliku eest: Viribus Unitis kasutas lavastuses “Vaikuse vees” nimelt rohkem teatrimehena tuntud Jaan Toominga luulet.

Põhjalikuma ülevaate “Tähetunni” tulemustest leiab Jõgeva Gümnaasiumi kodulehelt.

Kaks kildu

Lõpetuseks kaks lõbusat kildu tänavuselt “Tähetunnilt”. Ühel trupil — nime ei hakka nimetama — õnnestus laupäeva lõuna paiku saalitäie publiku kannatus korralikult proovile panna: paljutõotavalt alanud etendus venis vähemasti kaks korda pikemaks, kui reglement lubas, ning toolidel nihelejate ning tähendusrikkalt köhatajate hulk üha kasvas. Vilekoori etendusele ei järgnenud, ent lõpetamisel andsid Saaremaa Ühisgümnaasiumi trupi Kreisis esindajad kõnealusele trupile üle enda poolt välja pandud nn ajanihke eripreemia, põhjendades seda sellega, et trupp suutis viieteistminutilise etenduse väga osavalt kolmekümne minuti sisse ära mahutada. Terve saal sai kõhutäie naerda, õhus olnud väike pingeke lahenduse ja asjaosalised teevad tögavast vihjest kindlasti oma järeldused.

Teine lõbus kild puudutab peapreemia saanud Kuusalu Keskkooli näiteringi, kes jõudis eelmisest “Tähetunni” võidust möödunud aja jooksul võtta endale nimeks “Kõik kordub”.

“Sellist nime pole ükski peapreemia saaja varem võtta julenud. Kuusalu julges ja suutis oma võitu tõepoolest korrata,” märkis Akadeemia liige Jaak Allik “Tähetunni” lõpetamisel.

“See polnud üldse nii mõeldud!” naeris selle peale Kuusalu trupi juhendaja Saima Kallionsivu. “Meie pidasime trupile nime pannes silmas hoopis seda, et kooliteatris kõik üha kordub: ühed lõpetavad kooli, teised tulevad asemele ja kõike tuleb jälle enam-vähem nullist alustada.”

RIINA MÄGI