Järg 26. märtsil ilmunud osale
Teisel päeval, kui olime Verioral, prõmmiti vaguniuksele ja küsiti nimesid. Oli ka põgenenut otsitud, aga meist keegi tema nime ei teadnud peale tema oma täditütre Aliide Reisenbuki, kes muidugi vaikis.
Hiljem saime teada, et põgenenud naine oli Mustveest ja tema nimi oli Senni Kleinert-Lindenberg.
Ta oli paar aastat ennast ka varjanud, hiljem elas juba avalikult. Keegi teda pärast ei otsinud, ilmselt tõmmati ta küüditatavate nimekirjast maha, et mitte põgenenu eest pähe saada.
Rongilt maha ja aastateks metsa
Hilisõhtul pimedas, kui ešelon number 97311 liikuma hakkas, ronisid sellestsamast aknast välja vennad Ojasted, Aksel ja Arnold. Nad hüppasid sõidu pealt rongist maha enne Tabivere raudteejaama, vist Mullaveres.
Nad oli jalgsi läbi metsade koju läinud, võimude poolt äsja üles kirjutatud sea tapnud ja läinud metsa pakku… 14 aastaks! Vaatamata julgeoleku pingutustele, neid ei leitud. Lõpuks tulid nad ise välja. Vanem vend oli korra haarangul ka haavata saanud, kuid paranenud.
Mehed oli kaheksal korral piiramisrõngast pääsenud, julgeolek oli 14 aasta jooksul kulutanud nende otsimiseks umbes miljon rubla. Kõigest sellest on pikemalt kirjutatud ajalehe Rahva Hääl 1964. aasta 27. veebruari numbris, artikli pealkiri on “Tagasi inimeste sekka”.
Aga vendade ema pidi Verioral seitsmele julgeolekumehele poegade kadumise eest aru andma.
Läbi selle vaguniakna proovis enne Tabiveret välja ronida ka Matto Eduard, kuid talle sai takistuseks tema suur kõht. Kahenädalase reisi jooksul sõi ta vähe ja kui me kohale jõudsime, oli ta kõht normis, kuid põgeneda ei olnud enam kuhugi.
Naised väikeste lastega ei julgenud välja hüpata, vanemad inimesed ei olnud selleks suutelised, kuid vagunis oli põgenemiste järel rohkem ruumi.
Veerand tunniks värskesse õhku
26. märtsil jõudsime Veriorra, kus seisime terve päeva. Julgeolekumehed lugesid meid nimekirjade järgi üle. Siis lasti meid vagunikaupa ka viieteistkümneks minutiks välja asjale. Valvurid seisid püssidega ümber ja kiirustasid takka.
Õhtupoolikul jõudsime üle Eesti piiri. Lehvitati tee ääres olnud inimestele, nood lehvitasid vastu. Valati ka veel mõni kahetsuspisar, aga need olid ilmselt viimased, sest edaspidi asendas kahetsust hirm tuleviku ees. Kohale jõudes hakkas aga vaevama koduigatsus, mis oli eriti tugev esimesel aastal.
Rongis istuti ja magati igavuse tõttu palju, kurdeti, et tegevusetusest on isegi pihasooned üleval. Nenditi ka, et pole enam muret loomade talitamise ega eelolevate kevadtööde pärast. Pole ka normikohustusi ega ka küüditamishirmu, sest nüüd on kõik ühel pool.
Mäletan, et Siberis oli meie teeloleku ajal veel kõva pakasega talvelõpp. Suuremates linnades kamandati igast vagunist kolm naisterahvast pangedega konvoi valve all supi, teevee ja söe järele. Meie vagunist käisid tavaliselt Martinson, Leida, minu ema ja Reisenbuk, Aliide Mustveest, kes oskas vene keelt. Neil kolmel jäid lapsed vagunisse pandiks.
i</p>
JAAN PEETSALU
