Eelnõu nägi ette kolme esimese haiguspäeva väljaarvamist haigekassa süsteemist. Kuna ettevõtjad olid kategooriliselt vastu, et neid ise hüvitada, olekski jäänud kogu vastutus patsiendi rahakotile.
Toon ära mõne pealkirja toonastest ajalehtedest: “Töötajad jäävad esimestel haiguspäevadel rahata?, “Haigushüvitised vähenevad?, “Ravikindlustust ei saa enam päevapealt?, ?Hambaravi ähvardab muutuda luksuseks?, ?Nestor: “Uus seadus ei saagi kõigile meeldida?? jne.
Nii et ei maksaks täna enam jama ajada küll!
Ametiühingute eksjuht Kadi Pärnits on ausalt tunnistanud, et nii see tõesti oli. Tänan teda aususe eest. Ka Tööandjate Keskliidu juhataja Tarmo Kriis meenutab tänavu 13.mai Postimehes tollaseid sündmusi ja tuletab Nestorile meelde, et ta ei hämaks ? rahvas ju mäletab. Nestor avaldas tol korral lootust, et kolme esimese haiguspäeva hüvitamata jätmine väldiks haiguslehtede esitamist tühise nohu pärast (1.märts 2001 Postimees).
Samas avaldas ta lootust, et kunagi hakkab tööandja neid päevi hüvitama. Ent ega see siis ainuke eelnõu punkt olnud, mis oleks inimeste omaosalust tervishoius tõstnud. Vähenenuks ka last põetava ema hüvitised, tööleasujale oleks haiguspäevade hüvitamisel kehtestatud ühekuune ooteaeg. Sätestatud oli ka haiguspäevade aastane piirmäär; seadusesse kirjutati visiiditasu ja voodipäevatasu; lõpetati hambaravi kompenseerimine jm.
Rootslaste “arengukava? kukkus läbi
Ametiühingud võitlesid siis üsna tugevalt uue seaduse vastu. Seaduse jõustumist prognoositi veebruarist 2002. Jaanuaris aga vahetus valitsus ja seadus võeti vastu ümbertehtuna.
Nii olid need asjad. Aga kui juba tollest ajast jutt, siis meenutan ka (õnneks läbikukkunud) “Eesti haiglate arengukava?, mida hakati hiljem kutsuma rootslaste masterplan-iks, mis oli nende omal maal läbi kukkunud. See rajanes miljardite suurusele riigi tagatisega välislaenudele, millega ehitada uusi hiigelhaiglaid, kus tulusad ehituslepingud oleksid langenud ülemerenaabritele ja mille omanikutulu oleks hiljem Eestist välja läinud. Fookus-pookus ja 78 haiglast oleks jäänud 13. Sisuliselt oli see maahaiglate hävitamise kava, millele Siiri Oviir võimule saades lõpu tegi. Ununema hakkavad juba hiigelsummad, mis selle projekti vahendajatele maksti!
Nestor muutis haiglad eraõiguslikeks
Olgu veel kirjas, et just Laari kolmikliidu ajal muudeti haiglad äriettevõteteks ? aktsiaseltsideks ja sihtasutusteks. Kas selleks, et et neid hiljem Lääne haiglakorporatsioonidele ja omameestele maha tsahkerdada? Oleme Euroopas ainukesed, kus kõik haiglad on eraõiguslikud. Kas tervishoiuasutus peaks ikka tootma kasumit? Tollest ajast said alguse pikad arstijärjekorrad ja algas krooniline rahapuudus. Küsimusi on palju. Miks haigekassa tohib osta teenust erahaiglalt, mille eesmärgiks on just sellise teenuse andmine, mis toodab rohkem kasumit ja mida eelistab teenindaja? Erameditsiin ei saa ju riigi eest vastutust enda peale võtta. Ja miks peakski maksumaksja andma oma raviraha erameditsiinile, kes ravirahast haiglahoonet püsti hoiab, et omale kasumit teenida.
Seega haiglad muudeti eraõiguslikekeks sotsiaalminister Eiki Nestori ajal. Muidugi ei mõelnud Nestor seda ise välja. Seda tegi ikka tuntud tervishoiureformist Toomas Vilosius, aga Nestor ministrina kiitis selle heaks ja kirjutas seaduse. Selge, et need otsused võivad paljudele ka meeldida. Ei vaidle vastu. Aga ärgem siis nimetagem sellist vaadet ja veel vähem tegevust selles suunas mõõdukaks või sotsiaaldemokraatlikuks. See on klassikaline parempoolne maailmavaade.
MARIKA TUUS,
Riigikogu liige, Keskerakond
