Põhja kunstilaagrid on traditsiooniliselt akvarelli suunitlusega, kuigi soovijad võivad viljelda ka teisi tehnikaid. Põhja kunstilaagrite “veteranid”, Jõgeva Gümnaasiumi käsitööõpetaja Eike Salu ja ettevõtja Gennadi Lapin ongi osalt just nende igasuviste koolituste mõjul akvarellile spetsialiseerunud ning sel alal ka üle-eestilise tunnustuse leidnud. Ettevõtja Margit Karu oli üks tänavuse laagri väheseid uustulnukaid.
“Gennadi üritas mulle juba aastat viis “auku pähe” rääkida, et ma kunstilaagrisse tuleksin ja end akvarelli alal proovile paneksin. Nüüd andsin lõpuks järele ja ei kahetse,” ütles Margit Karu. “Akvarellidega oli mul viimati pistmist olnud vist lasteaias, aga nüüd tahan kindlasti jätkata. Ka laagri juhendaja Ari Laitinen innustas mind igati: tema sõnul on minu eas alustades lootust seda ala veel kaua nautida ning kaugemale jõuda kui neil, kes alles pensionieas pintsli kätte võtavad. Paljurahvuseline kunstiseltskond oli aga ääretult põnev ja ühtehoidev.”
Riikide ring, mille esindajad Põhja kunstilaagrites osalevad, on 14 aasta jooksul üha kasvanud. Tänavu oli osalejaid Soomest, Eestist, Rootsist, Taanist, Lätist, Leedust, Saksamaalt ja Venemaalt. Kõigis nimetatud riikides on laager nende aastate jooksul ka korra või kaks aset leidnud.
Vajaduseks kujunenud
Elati Pargases asuva Turu piirkonna rahvaülikooli ühiselamus, mis suviti kasutusel hostelina. Ilm kippus küll väljas maalimist pisut segama (laagri toimumisaeg jäi suve esimesse, vihmasesse poolde), ent muu ? päevased töötunnid, õhtused loomingu arutelud ja lõbusad koosviibimised, väljasõidud Naantalisse ja Pensarile, laagrilõpu ekspressnäitus jne ? oli suurepärane ja hingekosutav. Samas rippus tänavuse laagri kohal ka mingi nukruse loor: kuna laagrite sarja ellukutsuja ja peamine “mootor”, Kaarina-Piikkiö rahvaõpistu rektor Olli Kuusisto kavatseb oma ametist taanduda, on oht, et tänavune Põhja kunstilaager jääb viimaseks. Vähemasti kinnitas Olli, et tema nende korraldamises enam ei osale.
“Kuna tegemist oli teadaolevalt viimase sellise laagriga, tulid kohale kõik kunagi osalenud, kes vähegi said,” ütles Gennadi.
“Ja ega maalida eriti raatsitudki, vaid püüti üksteisega niipalju suhelda kui vähegi jõuti, sest kes teab, kas selles seltskonnaga enam kokku saada õnnestubki,” lisas Eike.
Tõepoolest: kahel aastal, 2001. aastal Ventspilsis ja 2002. aastal Novgorodis samas seltskonnas viibinuna võin kinnitada, et vähemasti suhtlemisaltim osa laagrilistest moodustab kui omamoodi kogukonna, kellele igasuvine kokkutulemine on suisa vajaduseks kujunenud. See, et ollakse eri rahvustest ja peetakse eri ameteid, üksnes liidab, mitte ei lahuta. Seltskonna vaimule on kindlasti jälje jätnud just Olli Kuusisto ja Ari Laitineni vaimsus: need kaks kunagist koolivenda, kellest üks nüüd siis rahvaõpistu rektor Soomes ning teine tegevkunstnik ja kunstipedagoog Rootsis, on tõelised internatsionalistid ja filnatroobid, kes omal ajal ei peljanud mööda Nõukogude Liidu avarusi rännata ja kes hiljem Balti riikide vabanemisele südamest kaasa elasid.
Laagrist galeriisse
“Kunstilaagrite üks väärtusi on olnud see, et eri maade eri laadides maalivad professionaalsed ja harrastuskunstnikud saavad koos töötada ja üksteiselt õppida,” ütles Gennadi, kes tänavuses laagris viis läbi ka ühe õppetunni: ta õpetas nimelt tööde korraliku vormistamise seisukohalt olulist akvarellide triikimist.
Veel tutvustas Gennadi laagriseltskonnale loomisel olevat akvarelligaleriid Kala, mis on teatud määral Põhja kunstilaagrite jätkuks, sest hakkab tutvustama Läänemere äärsete maade akvarellistide, sealhulgas Põhja kunstilaagrites osalenute töid. Galerii, mille asutajateks on Gennadi Lapin koos abikaasa Pillega ning Olli Kuusisto ja Ari Laitinen, on virtuaalkujul juba olemaski ning selle leiab veebileheküljelt www.akvakala.ee . Sügise hakul avavad Lapinid aga oma kodus ka “päris” galerii, kus saab vaadata mitme maa akvarellistide töid. Kodustele koridoriseintele mahub pilte, tõsi küll, vähem kui veebilehele. Virtuaalgaleriist saab töid ka osta.
“Galerii idee võeti Pargase laagris olnute poolt üllatavalt soojalt vastu ja paljud olid nõus sinna oma töid andma,” ütles Gennadi.
Ent Eike sõnul tegi Ari Laitinen laagris kõva “kihutustööd” selle nimel, et ka laagrid siiski päris ära ei kaoks.
“Kui tulla kokku väiksema seltskonnaga ja leppida tagasihoidlikumate tingimustega, suudaks mõne Balti riigi tuumikgruppki Ari arvates laagri korraldamisega hakkama saada. Kui üksteisele juba vajalikuks saanud inimeste kooslus päris laiali laguneks, oleks see Ari ja mõistagi ka kõigi teiste arvates väga kurb,” ütles Eike.
Küllap jagavad seda arvamust teisedki jõgevamaalased, kes aegade jooksul Põhja kunstilaagrites osalenud: Jõgeva kunstikooli õpetaja Elita Järvela, Põltsamaa kunstiseltsi eestvedaja Ethel Hakkaja, Jõgeva fotograaf Harald Lindok, Sadalas elav vabakutseline kunstnik Rein Ereb jt.
RIINA MÄGI
