Ilumeelt ja käsitööoskusi on ikka põlvest põlve pärandatud. Praegu Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis väljas olev näitus tutvustab ühe Eestimaa pere nelja põlvkonna esindajate käsitöid. Näituse koostas kihelkonnakoolimuuseumi teadur Tiina Kivits.
Suurema osa näituseeksponaatide autoriks on Tiina Kivitsa elupõlisest pedagoogist ema Riima Laursoo, kes nüüdseks on meie hulgast juba lahkunud. Ta sündis 1935. aasta juunis Novgorodi oblastis, kuhu tema vanaema ja vanaisa olid rännanud, et saada endale tükike maad. Riima koduküla pommitati sõja ajal puruks ning ta põgenes koos ema ja kuue õe-vennaga esivanemate sünnimaale Eestisse. Siin sai nende elukohaks Pikavere küla Harjumaal.
Raske majandusliku olukorra tõttu tuli Riimal seitsmeaastasena ühte naaberküla tallu karjaseks minna. Üksi loomadega väljas olemine andis talle varakult oskuse näha looduse ilu kogu selle värvikirevuses ja harmoonias.
Koolis käies olid tema lemmikaineteks matemaatika, laulmine ja tööõpetus. Et ta oli kindlalt õpetajaks saada otsustanud, pakkis ta pärast 7. klassi lõpetamist kohvrisse kaks enda õmmeldud kleiti ning läks Rakvere pedagoogilisse kooli õppima.
Värskelt diplomeeritud pedagoogina asus ta tööle Kuusalu kooli. Hiljem, pereinimesena kolis ta Ellamaale. Tema uueks töökohaks sai Ellamaa algkool, kus ta õpetas kõiki aineid. Peatselt sai temast ka koolijuhataja. Viimased tööaastad möödusid Turba keskkoolis, sest Ellamaa kool suleti.
Laursoode perre sündis neli last. Kui nad õhtul uinusid, pani pereema köögis voki vurama. Riima pidas lambaid ja villaküülikuid, kraasis ise neilt saadud villa ning ketras selle lõngaks. Lõngast said Riima osavate näppude vahel kindad, sokid, sallid, kampsunid, mütsid ja kõik muu perele vajalik. Ta oli ka tubli õmbleja.
Käsitöö polnud Riima jaoks siiski pelgalt viis, kuidas pere riidesse saada, vaid ka oma mõtete ja tunnete väljendamise viis. Näituselgi on väljas mitu tema pindpõimevaipa, mis ei jää kujunduse ega tehnilise teostuse poolest tekstiilikunstnike loomingule alla.
“Minu mäletamist mööda kasutas ema ka käsitööajakirjadest leitud kavandeid, aga paljud vaibad olid päris tema enda kujundatud,” ütles Tiina Kivits. “Näiteks “Rahvatantsijad” peaks olema tehtud ajakirjanäidise järgi, “Mändide” jaoks sai ta aga inspiratsiooni Ellamaa algkooli — seal asus ka meie korter — ümbrusest, kus kasvasid kõrged kuused-männid. Loodus oligi emale käsitööd tehes ammendamatu ideede allikas.”
Niidirull ja kausid
Esimene välisreis viis Riima Laursoo Bulgaariasse ning ta vaimustus sealsetest mägedest. Koju jõudes kavandas ja kudus ta erksavärvilise narmasvaiba, mis meenutas Tiinale lille. Ent ema kinnitas, et just selline värvilaiguline vaatepilt avanes talle Bulgaaria mägedes.
Kas pindpõimevaip “Minu elu” oli täielikult Riima omalooming või sai ta seda luues algimpulsi mõnelt kunstnikult, seda Tiina ei tea. Küll aga mäletab ema sõnu, et vaiba ülaosas näha olev niidirull ning allapoole jäädvustatud mõrased savikausid sümboliseerivad üsna hästi tema igapäevaelu.
Riima Laursoo eluniit katkes 2007. aastal, ent tema järeltulijate hulgas on neid, kes temalt käsitööarmastuse pärinud.
“Meie õega armastasime lapsepõlves käsitöö tegemisest rohkem väljas ringi joosta, metsas marjul-seenel käia või Räpina tehnikumi kaugõppes aiandust ja mesindust tudeerivale isale herbaariumi ja putukakogu koostamisel abiks olla,” meenutas Tiina Kivits. “Tõsi, vahel ütles ema mulle: “Istu minu kõrvale ja hakka minuga koos tegema.” Ja nii kogunes käsitööoskusi minulgi.”
Ehkki põllumajanduse akadeemias õppis Tiina hoopis maakorraldajaks ning praegu töötab ta muuseumis teadurina, pole ta käsitööst kunagi kaugelt mööda käinud. Tõsi, selle tegemiseks on ikka aega nappinud, eriti suvel, kui aed hoolt ja hoidised tegemist nõuavad. Talvel jääb aga peenemateks töödeks valgust napiks.
“Ega mul muidugi hädaldada sobi: emal oli aega ju veel vähem,” ütles Tiina enesekriitiliselt.
Taaskasutus veres
Kõige rohkem meeldib Tiinale patju teha: neile saab igasuguseid pitse-satse külge meisterdada. Taaskasutus on tal samuti veres ja see on kindlalt ema “süü”.
“Omal ajal oli lõngaga ikka kitsas käes. Nii harutas ema alatasa vanu asju üles ja kudus samast lõngast uusi,” ütles Tiina.
Tema tütar Karin Merileet ja tütrepoeg Renee Merileet on vahva käsitöötegijate “dünastia” kolmas ja neljas lüli. Tiinat, Karinit ja Reneed ühendab armastus keraamika vastu. Näitusel saabki näha kõigi kolme tasse, taldrikuid, kausse ja muud. Renee on praegu kuuene ning tema aasta-paar tagasi tehtud tassidel aitas põhja ja sanga kinnitada ema Karin.
“Renee on muidu üsna püsimatu, ent kui miski teda tõsiselt huvitab, jätkub tal kannatlikkust ja püsivust küllaga,” ütles Tiina.
Savist esemete valmistamine ja dekooriga kaunistamine on tema sõnul mõnus rahustav tegevus. Esemete kaunistamiseks on olemas mitmesugused pressvormid, ent võib ka oma fantaasia ja sõrmed käiku lasta.
Keraamika vajab muidugi põletamist. See töö tehakse ära Tallinnas ARSi töökojas. Sinna toimetab asjad Karin. Ta elabki Tallinnas ning tema “leivanumbriks” on tegelikult kutsed, kaardid ja ehted. Pulmakutsed oskab ta teha igatahes nii kaunid ja pidulikud, et juba ainuüksi nende pärast tasuks pulmi pidama hakata. Karinile ongi käsitöö tasapisi elatusallikaks saanud: tal on oma firma.
“Ema ja Karin on meist neljast kõige kõvemad käsitöötegijad,” arvas Tiina. “Aga ema ei müünud oma loomingut peaaegu kunagi. Ainult suure lunimise peale tegi ta mõne asja tellimuse korras teistele inimestele, kõik muu jäi oma peresse. Ema oli seisukohal, et niisugust hinda, nagu käsitöö tegelikult väärt on, ei jõua keegi selle eest maksta. Seepärast ta tahtsiski, et kõik jääks lastele ja lastelastele.”
Ema 80. sünniaastapäeva puhul otsustas Tiina tema pärandi muuseumikülastajate ette tuua. Ja ühe tubli pedagoogi looming sobib kooliharidusele pühendatud muuseumi suurepäraselt.
Näitus “Vanaema jälgedes — peenemat näputööd läbi nelja põlve” jääb avatuks 30 juulini.
Tiina Kivitsa sõnul ei müünud tema ema Riima Laursoo käsitöid, vaid pärandas need lastele ja lapselastele.
RIINA MÄGI
