Kalju Jõgi hindab laste kasvatamisel eelkõige laste aktiivset ellusuhtumist, huvialade olemasolu ja nende arendamist. ?Arvan, et laps peaks millegagi tegelema: kas teeb sporti, käib rahvatantsus või kunstiringis,” ütles nelja lapse isa.
Noorem poeg Kaido ja tütar Kaidi käivad ujumistrennis, keskmine poeg Kaupo aga maadlustrennis. Kalevil ja Kaidol on suur arvutihuvi. Lapsed on peamiselt ise valinud, millega nad tegelevad, aga eks natuke on isa survet ka avaldanud. “Näiteks ei tahtnud tütar ja noorem poeg esialgu ujumistrenni minna. Siis sai öeldud, et sportlaseks ei ole vaja saada, aga õpi korralikult ujuma. Nüüd nad käivad väga hea meelega,” rääkis Kalju Jõgi.
Spordis ei tohi kaotusi karta
Kaks nooremat poega on isa sõnul üsna sarnast rada läinud. Keskmine poeg tuli ujumises maakonna noorte meistriks 10- aastaste seas, nüüd on omaealiste seas maakonna parima tiitli saanud ka noorem poeg. Kaupo tuli sumos Eesti meistriks, Kaido suutis jälle vanema venna saavutust korrata.
“Lastelt ei tohi nõuda tulemust. Tuleb aktiivselt harjutada ja võistlustest osa võtta ja läheb nagu läheb, kaotusi ei tohi karta,” märkis pereisa ja pedagoog.
Vanemat poega huvitab, mis on arvutis, eriti huvitab teda masina sisemus, nii-öelda raud, ka komplekteerimine ja uute programmide lisamine. Kõige noorem poeg armastab pilte kujundada, videoid teha, internetist mitmesuguseid asju alla tõmmata,” isa poegade arvutihuvist. Ta tunnistas ka, et on selles vallas ise lastelt üht-teist õppinud.
Isa on laste tegemistega kursis
“Tütrel Kaidil on ka kunstihuvi, kui ta veel Kuremaal koolis käis, osales ta meeleldi kunstiringis. Kui sobiva ringi leiab, teeks ta meeleldi ka rahvatantsu edasi,” on isa laste huvialadega hästi kursis.
Kui Kaljul vähegi aega, püüab ta laste toimetustega ikka kursis olla: käib näiteks võistlustel neile kaasa elamas. Aastavahetustel ollakse perega koos, samuti jõulude ajal. Kui võimalik, võetakse ka jaanipäeval ühiselt midagi ette.
Kui laste majanduslikud soovid ja igapäevased toimetused on rohkem hambaravikabinetis registraatoriametit pidava ema Erika rida, siis isa püüab sisustada laste vaba aega. Ühiseks toredaks ettevõtmiseks on näiteks suvised kalalkäigud.
Kuigi materiaalselt ei ole nelja lapse kasvatamine kerge olnud, on siiski alati kenasti hakkama saadud. “Eks tuleb otsustada, mis on prioriteet,” ütles Jõgi. Näiteks ostis ta juba mitmed aastad tagasi koju arvuti, et ise tööd teha ja ka lastel oleks võimalik seda kasutada.
Emotsionaalselt on aga lapsed väga olulised ja Kalju Jõgi ise ütleb, et psühholoogiliselt ei saagi ükski laps raske olla. Kui tänavu kaks poega iseseisvat elu alustasid, tundus maja algul väga vaikne ja tühi: oli kohe tunne, et midagi väga olulist on puudu.
Poisid teevad puust toredaid asju
Kalju Jõgi õpetab teist aastat Kiigemetsa koolis erivajadusega lastele puutööd ja on ka kooli direktori asetäitja õppetöö alal. Tema jaoks on Kiigemetsa kooli lapsed mõnes mõttes isegi lähedasemad ja meeldivamad kui põhikooli samaealised õpilased. “Need lapsed ei pea viha. Kui on mingi probleem, on nad küll pahased, kuid siis läheb pool tundi mööda ? ja kogu vahejuhtum on unustatud,” ütles õpetaja Jõgi.
“Algul oli nende lastega muidugi natuke raskem tegelda, kuid üsna kiiresti harjub ära, et kõik inimesed ei ole ühesugused,” ütles õpetaja.
Ta tunnistas ka naljaga pooleks, et Kiigemetsa kooli tuli ta seepärast, et üldhariduskoolis ei pidanud tervis vastu. Kiigemetsa kooli lapsed ajavad vähem oma õigusi taga, neil on suur andmisrõõm, kõige õnnelikumad on nad siis, kui saavad oma puutöö näiteks oma vanematele kinkida.
Kiigemetsa koolis on tööõpetusel väga suur osakaal. Nii hakkavad üheksanda klassi poisid juba puutööst natuke tüdima, neil ei ole enam seda vaimustust, mis on viienda klassi poistel, kes esimest korda tundi tulevad.
Sellest saab üle nii, et õpetaja pakub poistele võimalust: kui nad on kohustuslikud asjad valmis teinud, saavad nad teha seda, mis neile endale meeldib. Üks asi, mis õpilastele väga meeldib, on põletamine. Poistele meeldib nõukaaegne põletusmasin tunduvalt rohkem kui lääne oma ? see läheb lihtsalt tunduvalt kiiremini kuumaks.
Eelmisel aastal põletati viis suurt tahvlit täis, enamusel oli mõlemal pool pilt. “Vahel teevad poisid väga andekaid ja toredaid asju, kui nad saavad ise otsustada, mida teha,” kiitis Jõgi oma õpilasi. Kõige andekamad asjad pidid aga välja tulema siis, kui poisid juba pisut väsinud on ja nalja hakkavad tegema: tahavad teha rumalust, aga välja tuleb midagi tõsiselt originaalset.
Kui mõni kuuenda klassi poiss korraliku lõikelaua kavandi teeb ja asja ilusti suudab valmis teha, kui poisid joonistavad toreda asja, mida nad ise tahaksid teha või mõne suurema töö korralikult valmis nikerdavad, teeb see õpetajale suurt rõõmu.
Kõige tähtsam on olla õpilase vastu aus
Kalju Jõgi töötas Kuremaa põllumajandustehnikumis paarkümmend aastat, veel üle-eelmisel aastal andis ta teise töö kõrvalt seal tunde. Jõgi ütles, et tegelikult hakati seda kooli likvideerima juba kümme aastat tagasi. “Vähemalt neli viimast aastat võtsime õpilasi niimoodi vastu, et räägiti Kuremaa tehnikumi sulgemisest. Võimalikke õpilaskanditaate jäi iga aastaga järjest vähemaks,” meenutas ta.
Enne tööd õpetajana oli Jõgi ka ise Kuremaa tehnikumi lõpetanud Jõgi majandusagronoomist osakonnajuhataja.
“Õpetajaameti juures on peamine ausus. Hinnata tuleb õpilast nii, nagu ta väärt on ja kõiki sama mõõdupuuga. Kahemees peab aru saama, miks ta kahe sai, viiemees, miks ta viie sai. Väide, et õpetaja ei tohi tunnistada, kui ta midagi ei tea, on absoluutne vale. Kui õpetaja ei tea, siis ta peab ütlema, et ta ei tea. Õpetaja ei ole jumal ja õpilasele ei tohi valetada. Täiskasvanud inimesed loevad ajalehti ja ajakirju ning teavad täpselt, milles probleem on. Kõige suurem viga, mida õpetajad teevad, on just see, et nad ei julge tunnistada, et nad ei tea, vaid püüavad teadmatusest hoolimata kõigile küsimustele vastata,” rääkis pikaajalise töökogemusega õpetaja.
“Kõige raskem on õpetada põhikooli murdeealisi, 6.-8. klassis on kõige hullem iga ja paljud õpetajad kardavad neid,” rääkis Jõgi, kes poiste tööõpetust õpetanud ka Jõgeva Ühisgümnaasiumis. “Üks asi on õpetada täiskasvanud inimest, teine murdeealist,” teadis Jõgi, kes põhikooliealiste õpetamisest üsna ära väsis.
Kalju Jõgi ütles, et ega tal vaba aega kuigi palju ei jää: tööpäevad on üsna pikad ja tööd jätkub veel nädalavahetusekski. Tuleb teha kavandeid ja jooniseid, mille järgi poisid puutööd teevad. Tema sõnul kulub omajagu aega perele. Võimaluste piires käib ta ka reisimas. “Kunagi olin harrastusfotograaf, eriti hea meelega tegin loodus- ja loomafotosid, aga mul neid pilte endal eriti ei ole, enamik sai ära jagatud,” muheles suure pere isa.
EVA KLAAS
