Esimene laps Madis oli ema tööle asudes vaevalt kolmeaastane, Sander päris pisikene, siis sündis Liisa. Tagantjärele ei näe Meeli põhjust kurtmiseks, et tal kolme väikese lapse emana muusikaõpetaja, koori- ning ansamblijuhi töö just üle jõu oleks käinud. Amet meeldis ja pealegi oli ju võimalus töötada koos oma endise muusikaõpetaja Heli Martiniga. Pigem läks raskemaks siis, kui kõik kolm korraga puberteediikka jõudsid. Siis tuli Meeli ka kultuurimaja segakoori juurest ära, mille üks dirigentidest ta kümme aastat oli olnud. “Kuidas sa ikka õhtul kodunt välja lähed, kui endal süda valutab. Eks seda “puntratantsu? sellel ajal meie kodus ikka üksjagu oli,” tunnistab Meeli. Eva sündides said kaks suurt venda ja õde endale pisiõe. Nüüd aga, mil Madis, Sander ja Liisa täisealisteks saanud, ongi 11-aastane Eva ainsana kodunt kooli käimas. “Me ei jõua mehega ennast ära kiita, et õigel ajal neljanda lapse otsustasime muretseda. Keegi on veel kodus ja me ise ei tunne ennast ka vanade kändudena,” räägib Meeli.
Kodus ainult kahekesi
Viimasel ajal jagavad perekonna suurt korterit ning käivad kodu ja kooli vahet peamiselt vaid Meeli ja pesamuna Eva kahekesi. Madis õpib Viljandi Kultuuriakadeemias, Liisa ja Sander on Talllinnas ? üks muusikaakadeemia ja teine tehnikaülikooli tudeng. Praegu on Tallinnas ehitustööl ka pereisa Hallar, kes varsti peaks taas Norrasse ehitusele minema. Ehkki Hallar teenis Põltsamaal Kitzinger-Progressis töödejuhatajana Põltsamaa olusid arvestades päris korralikult ja ka õpetajate palgad pole praegu teiste siinsete ametitega võrreldes väikesed, nõuab kolme tudengi ja ühe põhikooliealise koolitamine siiski praegusel ajal suuremaid väljaminekuid. Vaatamata sellele, et pere elab väga kokkuhoidlikult ja et kõik kolm tudengit on tasuta kõrgkoolikohtadel ja väga tublid. Selline on paraku praegu elu. Nii võttiski Nõmme-pere vastu otsuse, et isa käib senikaua mujal tööl, kui suuremad lapsed oma koolidega ühele poole jõuavad.
“Elu on praegu teistmoodi kui varem, tuleb ümber orienteeruda. Olen ikka harjunud, et kodus käib aina mingi sagin ja sehkendamine,” räägib Meeli ning tunnistab, et alguses ei osanud süüagi teha ? polnud ju kunagi nii vähe korraga teinud.
Liiga palju tööl
“Ma ei ole olnud selline ema, kes lapsi kodus sooja söögiga ootab. Olen liiga palju tööl,” on Meeli vahel kahetsenud. Siis aga lohutab ennast lootusega, et ehk teeb ta korralikult õiget asja ja lapsed saavad sellest aru ning vahest hakkab see suhtumine kõrvalt neilegi külge. See-eest on ta püüdnud teadlikult hoolitseda, et perega koos oldud aeg täie ette läheks.
Samas pole iseseisvus lastele ilmselt halvasti mõjunud. “Praekartulite ja pannkookide tegemise said poisid juba väikestena selgeks. Vähemalt tean ma nüüd, et nad omaette olles hätta ei jää,” leiab Meeli.
Ta tunnistab, et nende pereski on olnud igasuguseid aegu. “Olen selline konservatiivne. Kippusin vahel ehk liiga palju nõudma. Ega endalgi alati kerge ei olnud. Ikkagi kaheksa tundi koolis kasvatamist, tegelemist, juhendamist. Tuled koju ja hakkad omadega otsast peale. No eks kuulsin vahel sedagi, et teistel on ikka normaalsed emad, ei õienda nagu mina,” meenutab Meeli. “Praegu on uhke tunne küll, kaks suurt poissi nagu mäed, kaon nende vahele päris ära. Mõlemad juba sõjaväestki läbi käinud. Ja kui see, kellega väiksena käratud ja pahandatud sai, ei häbene tulla sind kallistama, siis on ikka kirjeldamatult hea tunne.”
Heaga on parem
Tegelikult eelistab Meeli emana ja õpetajana pigem headust ja innustamist, kuigi peab ennast sellele vaatamata maksimalistiks. “Kord peab aga ikkagi olema ning mingisugused piirid paika seatud. Tänapäeva elus kipuvad need piirid paraku ära kaduma. Kohustused ja vastutus olgu ikka tasakaalus. Ümberringi on ju nii palju minnalaskmist. Laps pole ainult kodu nägu. Teda ei saa kasvatada nagu lillekest kasvuhoones. Ta näeb ja kuuleb ju, kuidas elu ümberringi käib. Kõik oleneb sellest, kas ta suudab jääda sirgjooneliseks,” arutleb Meeli. Ent näeb õpetajana sedagi, kui tähtis on lapsele see, et vanemad selle vastu, mida ta teeb, huvi tunnevad.
Ta on kindel, et temast ja ta üheksa aastat nooremast õest Tuulist said muusikainimesed just tänu nende emale. “Ema on meid tõepoolest armastuse ja südametarkusega kasvatanud. Et ta omal ajal ise oli väga tahtnud muusikat õppida, aga elu ei andnud võimalust, siis on tema unistus meiega täide läinud. Küll tal oli hea meel, kui me midagi juba oskasime või kusagil esinesime. Ja ta näitas seda alati ka meile välja,” räägib Meeli.
Koolitöö plussid tulevad ilmsiks siiski enamasti aastaid hiljem. Kui koolis võib tunduda tüütu laulukooris või ansamblis käia, siis edaspidi tänatakse sageli nii iseennast kui õpetajat, kes mõjutas või sundis. Seepärast on Meeli kindel, et muusikaõpetaja ei tohi paljuks pidada ka seda vaeva, mis juhendamise ja õpetamise kõrval ansamblite ning kooride kokkuajamisele ja kooshoidmisele kulub. Olulisem, mida laps sellest saab, on, et ta suudab tulevikus vähemalt muusikat kuulata, õpib teistega arvestamist, kogub esinemisjulgust. “Kuigi enamik neist, kes laulavad, tegelevad veel saja asjaga. Ja kes näiteks kolmanda klassi poistest ei tahaks lauluharjutuse asemel hoopis palli taguda, rulaga ringi lasta või rattaga kimada,” tõdeb Meeli.
Mõõtmatut ei saa mõõta
?Mulle ei meeldi võistlemised. Spordis on asi konkreetne, aga kuidas mõõta mõõtmatut muusikas ja seal midagi järjekorda panna? See oleneb paljudest asjadest ja vahel ka hindajate eelistustest,” leiab Meeli.
Suvise koolinoorte suurpeo eel pole paraku võistlemata läbi saadud. “Meie kool võib uhkustada,” ei häbene Meeli öelda. Kõik Põltsamaa Ühisgümnaasiumi koorid on end sedakorda esimesse kategooriasse laulnud, sealhulgas ka need kolm, kellega Meeli tegeleb. Eriti hea meel on tal poistekoori üle, kes sai maakonnast ainsana esimese kategooria. “Sügisel poleks seda küll osanud ette näha. Poisse on praegu hea meel vaadata, enesetunne maksab ka midagi,” on dirigendil põhjust rõõmustada.
Omal ajal on maakonda Eesti Televisiooni laste “Laulukarussellis” esindanud ka Nõmme pere lapsed ning seal kõrgetele kohtadele tulnud. “Ma pole lapsi muusika juurde sundinud. Nad on lihtsalt selle sees olnud. Ennemini on nii olnud, et nendega tegelen vähem kui teistega, et küll kodus jõuan. Alati aga ei jõuagi. Aga meie korteris on aja jooksul mängitud ju viiulit, trompetit ja klaverit, harjutatud laulu. Vaesed naabrid, nad on pidanud selle kõik välja kannatama.”
“Mul on maailma parim ema ja tema arvamus on mulle väga oluline,” ütleb muusikaakadeemia koolimuusika eriala teise kursuse tudeng Liisa, kes on kõige otsesemalt ema jälgedes astumas. Oma särtsaka emaga võrreldes on Liisa vaikne ja tagasihoidlik. Seepärast muretseb ema, kas ta ikka suudab küllalt ?lõvitaltsutaja” olla, nagu koolielu vahel nõuab. “Ta on armas ja mõistlik tüdruk ja mis peaasi ? elu põhimõtted on paigas,” kiidab ema ning ütleb, et on kõigi oma laste üle õnnelik.
VAIKE KÄOSAAR
