Paadunud veematkaja jaoks on see väga eriline hetk, kui treilerilt võetud, jõkke tassitud ja matkavarustust täis laotud kanuu kaldast lahti tõugatakse ning esimesed mõlatõmbed kanuumatka alanuks kuulutavad. Kas see just pühalik hetk on, aga suve üks tipphetki kindlasti.
Anatoli, Antsu, Kalle ja Leino jaoks saabus see hetk augusti keskpaiku ja kanuud lasksid nad Põltsamaa jõkke Kamari hüdroelektrijaama juures. Kui kanuud juba vees, ei sõltu edasine teatud mõttes enam sinust: minna saad ju ainult sinna, kuhu jõgi sind viib, ning teekonna lõpetada ainult seal, kuhu auto sulle vastu tulla saab (ja selliseid kohti pole jõe ääres tavaliselt just palju!). Teisalt sõltub kanuumatkal sinust endast väga palju: kui sa oma paadipartneriga koostööd teha ei mõista, kulgeb teie retk põhiliselt ühe kalda roostikust teise; kui sa aga oma matkakaaslastele millegagi närvidele käid, pole ei neil ega sul endal kuigi mõnus olla.
Kõnealune neljaliikmeline meeskond kinnitas kui ühest suust, et tänavune matk oli üks paremaid nende praktikas. Eelkõige tänu inimestele — nii neile, kes kahes paadis matka kaasa tegid, kui ka neile, keda teekonnal kohati. Esimese öö veetsid matkajad näiteks Kaidsaare talu maadel, kuhu neid oli juhatanud kanuuomanik Kalle Teras. Peremees Eino ja perenaine Viivi võtsid neid, võhivõõraid inimesi, vastu kui kauaoodatud kalleid külalisi: lubasid mitte ainult oma maa peal telkida ja tuld teha, vaid näitasid ka kätte riida, kust käruga lõkkepuid võtta. Pakkusid saunagi ööbimiseks, aga mehed eelistasid siiski telgis magada.
„Niimoodi ei ole meid veel kusagil vastu võetud ja hiljem teele saadetud,“ tunnistas Leino. Tõsi, tal endal tuli kodus tükk aega mõistatada, kust see imelik hais tema korterisse on tekkinud. Uuris prügikasti, uuris kraanikaussi… kuni avastas, et Kaidsaare talu kass Kõuts oli oma territooriumi märgistamise käigus talle kotti väikese aromaatse „meene“ jätnud. Aga loom on loom: tema järgib oma tavasid ja kombeid ning tema pole süüdi, et need inimeste arusaamadega alati kokku ei käi.
Luule ja loodusfilm
Teise öö veetsid matkajad Potaste laavus. See õhtu kiskus suisa luuleliseks: kui üks lõpetas peast Viidingu luuletuse lugemise, alustas teine Liivi luuletust; kui teine Liiviga ühele poole sai, tuli kolmandale Krõlovi valm meelde jne. Kui meeleolu luule abil juba „maast lahti“ oli tõstetud, tundusid anekdoodidki poole naljakamad kui kodus.
Loodus ise pakkus sellele lisaks aga ka ühe National Geographicu loodusfilmidest saadavaga võrdse elamuse. Mehed nägid nimelt oma silmaga pealt, kuidas vaablane ühe kiili n-ö rajalt maha võttis ja selle suiseid ragistades veerand tunniga nahka pistis, nii et ainult tiivad alles jäid.
„Kuulsin varsti pärast matka üht raadiosaadet, kus väideti, et kiilide looduslikeks vaenlasteks on ainult linnud, täpsemalt västrikulised. Oleksin tahtnud helistada ja öeldut korrigeerida, aga sellesse saatesse sissehelistamise võimalust polnud,“ ütles Kalle. „Aga mu enda suhtumine vaablastesse muutus küll natuke aupaklikumaks.“
Nagu Kaidsaare talu, nii oli RMK poolt rajatud ja hooldatav Potaste laavugi matkaliste meelest väga mõnus ööbimispaik. Ainult välikäimla on seal laagriplatsist kole kaugele — nii paarisaja meetri kaugusele — püstitatud.
„Hakkasin hommikul asjale minema ja võtsin kirve ühes, et pärast seda lõkkematerjali tooma minna, aga pidin poole tee peal kirve maha viskama, et enne kohale jõuda, kui asi päris jamaks läheb,“ ütles Ants muiates.
Põltsamaa jõge mööda olid mehed ennegi korduvalt sõitnud, nii et huviretk teele jäänud Rõika veski juurde tekitas pigem nn deja vu tunde. Ühest jõeäärsest KEKi, MEKi või tont teab missuguse nõukogude-aegse asutuse mahajäetud puhkebaasist ja tühjalt seisvast Londoni talust olid mehed varasematel kordadel aga mööda sõitnud. Nüüd mindi hooneid lähemalt uurima ning leiti talust külalisteraamatu laadne vihik, mis täis eri aegadel hoonest läbi astunud matkaseltskondade sissekandeid. Oli päris lahe lugemisvara.
Mitmendat korda samasse jõkke
Siinkohal võibki mõni küsida, et mis mõtet on teist või koguni kolmandat-neljandat korda sama jõelõiku läbida? Tegelikult näitab jõgi matkajale iga kord natuke erinevat nägu. Põltsamaa jõe seekordseks „üllatuseks“ oli Potaste ja Londoni laavu vahele risust tekkinud tropp, millest mehed olid küll kuulnud, aga mida oma silmaga veel näinud polnud. Saja meetri pikkuselt oli jõgi suisa läbimatu, nii et kanuud tuli veest välja tõsta ja kuiva maad pidi tropist mööda tassida. Nii käivat asjad sealkandis juba kolm aastat ja senini pole kellelgi jõudu olnud troppi likvideerida.
„Tegelikult on Põltsamaa jõgi päris hea kanuujõgi: piisavalt kiire vooluga, nii et ei pea sõudmisel liialt pingutama,“ ütles Ants. „Mõned suured kivid ja kärestikud, mis kanuusõitu takistavad, on pigem plussiks: natuke närvikõdi peab ka ju olema. Seepärast olemegi Põltsamaa jõel nii mitu korda käinud. Muidugi, eks veel põnevam oleks Võhandu või Gauja peale minna, aga see nõuaks oluliselt suuremaid väljaminekuid.“
Vett mööda kulgemise kiirus pole kanuumatka puhul eriti tähtis.
„Kanuumatk pole meie jaoks ekstreemsport. Pigem võimaldab see näha ühe Eestimaa jõe kulgemist — elu jõel ja jõe kaldal,“ ütles Anatoli.
Kalle aga lisas:
„Jõge mööda kulgemine on maanteed mööda kulgemisest kardinaalselt erinev: sa liigud kallaste ja kõrge taimestiku vahel justkui muust maailmast äralõigatuna. See on nagu kahepäevane viibimine mingis ideaalmaailmas: mõõdukat kehalist tegevust harrastades, heade sõpradega suheldes ja nautides vaikust, millest mina kui kallurijuht igapäevaelus päris suurt puudust tunnen.“
Kui tänavuse suve erakordsust silmas pidada, siis ei peaks veematku vist üldse propageerimagi: järjekordset veeõnnetuse uudist kuuldes tekib tunne, nagu oleks kõik Eestimaa veekogud mingiteks salapärasteks Bermuda kolmnurkadeks muutunud, mis inimesi suisa süle ja seljaga neelavad. Samas on Eestimaa jõed meie rikkus ja neid mööda kanuu või muu sobiva vahendiga kulgemine üks käepärasemaid ja odavamaid viise kodumaist loodust teistsuguse kandi pealt tundma õppida ning suve lõhnu, maitseid ja energiat endasse talletada — selleks, et talve lihtsam üle elada oleks.
Anatoli, Ants, Kalle ja Leino lõpetasid oma matka Emajõe äärses Palupõhjas 20. augustil, Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval. Eelöeldut silmas pidades oli see päris sümboolne.
i
RIINA MÄGI
