Heljo Simulandi kirjatöö tuletas mullegi meelde loo, millega õnneks nii masendav emotsionaalne seos puudub, sest esimesed lapsepõlvemälestused pärinevad nõukogude aja sulaperioodist. Siis mainiti suurte inimeste juttudes Nikitat ehk Hruštšovi ja anekdootides oli temaga seoses teemaks maisikasvatus ja kingaga kõnepuldile põrutamine.
Oma nooruse sõja-aastatesse ja Stalini-hirmu jätnud tunnetasid küll, et ajad on lahedamaks ja leebemaks muutunud, kuid pelg võimsa “vabastaja” ees polnud päriselt kadunud.
See võiski olla möödunud sajandi kuuekümnendate algul, kui isa, ema ja vanaema ärevalt millegi üle rääkimas kuulsin.
Jutt oli turbaveost meie kodu lähedalt väikesest soost. Arutleti, et ei tea, kui palju ja kust turvast võetakse ja kas keegi asja uurima hakkab ja kaebama ka läheb, kui midagi leiab. Täiskasvanute ilmne hirm nakatas lastki, kuid loomulikult ei tihanud ma midagi pärida.
Kui kael juba veidi rohkem mõistust kandis ja seletamata selge oli, millised jutud kodus ja millised koolis sobivad, rääkis ema mulle selle väikese soo saladuse ära.
Esimesel sõjajärgsel hilissuvel, kui mu n-ö õigel poolel sõdinud isa kunagise Omakaitsesse kuulumise eest siiski rahvavaenlasena Siberisse läkitatud oli ja riigimaksude all hingitsevat talu vaid naispere pidas, anti kord range käsk talu maadelt leitud langenud punasõdurite surnukehad rajatavale kangelaskalmule tuua. See tähendas muidugi, et kui neid lahingute järel leitud oli, tulnuks nad nüüd üles kaevata.
Kord olid lahingute eest metsa pagenud pererahvas koju naastes tõesti meiegi õue alt oja äärest kaks Vene mundris langenut leidnud. Sobiv rahupaik leiti noortele meestele majapidamisest paarisaja meetri kaugusel, kus maapind kahe väikese pruunikat vett täis tiigi vahel pisut soine, kus seega kunagi ei küntud ega olnud ka võimalik heina teha.
Kui pea aasta hiljem ümbermatmiskäsk tuli, tekitas see nii õõva kui muret. Kes tahtuks surnute rahu häirida, pealegi kui võis ette kujutada, mis loodus nendega juba teha oli jõudnud. Tulnuks hauad lahti kaevata, sealt leitav hobusevankrile tõsta… ja viia see õudne ja kurb koorem seitsme kilomeetri taha, kuhu ühishauda kavatseti.
Käsk jäeti täitmata ja kui kohalik sovhoos üle kümne aasta hiljem väikesest soost loomadele allapanuks turvast vedas, jäi saladus siiski avalikuks tulemata, sest kaevati ainult ühest servast. Nii jäidki mu lapsepõlvekodu lähedale hauad, mida ainult meie pere teadis. Koht oli tõesti kena. Tiikide ääres sai soojal ajal luusimas käidud ja linde kuulatud, kuid alati oli meeles ema jutt, et seal ei trambita liialt, sealt ei korjata hapuoblikaid ega maasikaid, sest seal on hauad.
Pisut kõrgemale künkale, kuhu teadsin sõdurid maetud olevat, kasvas hiljem haua ehteks kaks kaske. Muidugi sai teismelisena selle üle palju mõeldud, et neilgi maetutel on kusagil lähedased, kes nende saatusest teada oleksid tahtnud või ehk siiamaani neid koju ootavad. Nende jaoks olid võõra maa mulda jäänud teadmata kadunud. Aga ilmselgelt ei läinud neil kahel noorel mehel veel kõige halvemini, kui mõelda lahingutes tükkideks lennanutele, sunnitöölaagrites otse tööpaigal teetammidesse või kaevandustesse jäänutele… või ka neile, kelle maiseid jäänuseid sel moel ümber paigutati, nagu kirjeldas oma loos Heljo Simuland.
i
KAIE NÕLVAK
