Kuid mitte keegi mitte kusagil pole väljendanud, et Eesti president peaks eelkõige HOOLIMA oma maast, mõistma oma rahva vajadusi. Elama kaasa oma rahva pingutustele, toetama oma väljaütlemistes ka seda ?lihtsat inimest?, kes siin, meie maal, elab. Sõnaga ? olema Eesti patrioot. Sest me oleme siiski ühinenud Euroopa Liiduga rahva ja rahvusena, loodetavasti oskame ka oma parimad väärtused EUsse lisada. Jah, selles mõttes peaks tõesti olema president pädev. On oluline, mida on öelda väljapoole, kuid veelgi olulisem, mida öelda sissepoole.
Need inimesed, kes siin elavad, pole täna ainult eestlased. Eesti rahvas on segunenud ka teiste rahvastega, kellele Eestimaa samuti kodu tähendab. Ka need inimesed ootavad eelkõige südamlikku, mõistvat suhtumist, seda, et nad pole kõrvale jäetud. Ka need inimesed tahavad töötada ja elada ja sellega anda oma panus meie riigi arengusse. Muidugi ei ole need ootused ja lootused suunatud ainult presidendile, kuid president saab siin võimsalt kaasa rääkida. Kui ta tahab?
Samuti ei koosne Eesti väikesearvuline rahvas kahjuks ainult ?tippudest?, kellele peaasjalikult orienteerudes on poliitikat aetud, vaid ka ?orgudest?, keda vaevu märgatud. Nii on eakad inimesed ikka veel ootamas inimväärset suhtumist riigi poolt. Hallpead austa, kulupead kummarda ? kas kunagi jõuame sellise arusaamani, kas võtame sellist suhtumist elementaarsena? Kuid arenenud riigi põhitunnusteks on just see, kuidas riik hoolivalt oma eakatesse inimestesse ja lastesse suhtub. Kas president peaks hakkama maailmas mängima inimest, kõva meest, kes justkui esindaks arenenud ühiskonda, kus majanduslikud näitajad hiilgehüppeid teevad, kuigi ühiskond tervikuna paljudes olulistes valdkondades tegelikult oma arengus alles vaevleb ja vireleb? Kas uus president on inimene, kellel omadele midagi öelda on, kas ta tunnetab oma juuri? Tahaks tunda, et uus president oma rahvast armastab ja austab, aga mitte üleolevalt-alahindavalt oma suhet näitab. Loodame.
Toon mõned näited nendest olulistest valdkondadest, millele ma viitasin ning millele riik peaks ja saaks selgema silma ja tugevama peremeheliku käega osutama. Näiteks:
1. HARIDUS? Millal hakkab õpetajatel olema motivatsioon ja oskus mitte ainult õpetada, aga olla ka eeskujuks lastele? Millal hakkavad õpetajad suhtuma õpilasse kui teise samaväärsesse inimesse, hinnates ka püüdlusi ning toetades isiksuse arengut? Millal hakatakse aru saama ja tahtma olla HEA ÕPETAJA? Siis, kui koolikeskkond on sõbralik. Siis, kui õpetaja tunneb end hästi oma töökeskkonnas, kui tema palk on niisugune, mis lubab õpetajal ennast väärikalt tunda stiilis: näe, ühiskond austab ka minu tööd!! Ma olen ühiskonnale vajalik! Tahan hästi oma tööd teha, mul on selleks aega!
Tänaseks päevaks oleme vanemahüvitisega võitnud aastas umbes 500 last endisele sündimusele lisaks, aga igal aastal kukub põhikoolist välja umbes 800 last ning gümnaasiumist isegi rohkem. Kas see on areng või taandareng?
2. MIKS MAAPIIRKONDADES BUSSIGA SÕITMINE NII KEERULINE ON? Miks peavad lapsed ja pensionärid maksma bussipileti hinda täismahus? Kas riik ei võiks kompenseerida kasvõi 25% hinnast kõikidele lastele ja pensionäridele, sõltumata sellest, kuhu nad sõidavad? Miks on paljudes kohtades bussiliiklus nii hõre? Kas sellepärast, et sõitjaid pole? Kuidas saab keegi kolida maale, kui ta teab, et ta sealt kuidagi liikuma ei saa? Hea küll, ostku auto! Kuid mis siis, kui teid korras ei hoita, lumest puhtaks ei lükata jne. Kuidas sa hakkad tööl käima, kuidas hakkavad lapsed koolis käima? Eesti riik ei ole ju ometi ainult Tallinn, Tartu või Pärnu! Kas riik ei peaks siis kohalikele omavalitsustele veidi raha juurde andma, et elu maal paremini reguleerida? Need on ju ka MEIE OMA INIMESED, kellest tuleb hoolida.
Aga TURVALISUS? Aga EESTLASTE TERVIS, mis on praeguse seisuga halvim Euroopa Liidu rahvastest? Jne.
Ühesõnaga: teha oleks palju ja hoopis paremini, heast tahtest on jäänud vajaka, küllap vahendeid juba oleks. Takistuseks on minu arvates madal omavahelise suhtlemise kultuur, milles ei osata leida üksmeelt ega teha koostööd.
Ja selle taustal ongi imelik lugeda tuntud spetsialistide kibestunud hinnanguid Res Publica ning Isamaaliidu ühinemise suhtes. Ühinemine on märk valmidusest teha koostööd, tagada stabiilsus otsustuse mehhanismides. Stabiilsemat riigivalitsemist ootab Eesti rahvas juba ammu!!! Samas on ühinemine ka täiesti uus tase poliitilises kultuuris, kus tahetakse ja tehakse suuri järeleandmisi, kompromisse ühise parema tuleviku nimel. Et oleks parem elada ka neil, kes praegu oma sallimatut suhtumist üles näitavad. Vaat niisugune, ?tüüpiline naisterahva jutt?, ütleks mõni selle peale. Aga mina mõtlesin seda tõsiselt.
SIIRI SISASK
Riigikogu liige, Res Publica
