Sünonüümisõnaraamat ütleb, et näppamine on korje, noppimine. Aga kui sisestan näppaja, saan vastuseks varas, pikanäpumees, varganägu, vargapoiss, kratt, karmantsik ja muud sarnast. Sattusin läti rahvakirjaniku Ernests Birznieks-Upitise “Pesamuna päevaraamatut” lugema. Kirjanik sündis 1871. aastal, isa suri varakult, emal oli neli last ja ta pidas rendikohta Tukumsi linna lähedal. Eks ta meie Oskar Lutsu (sünd. 1887) pisut vanem kaasaegne ole ja kirjeldab eluolu Lätis, mis ju palju meie omast ei erine? Ikka kõik toodeti kodus ja poes käidi harva…
Näppamiseks kutsuti seal võtmist ilma ema loata, tema teadmata. See oli nagu väike vargus, aga ainult ema tagant ja ainult söögiasju. Aasta läbi näppasid lapsed hapukoort. Võileiba andis ema iga kord, kui küsiti, seda luges ta söögiks. Aga koorega leiba väga harva, koor olevat maius. Nii võetigi salaja, lusikatäie või kaks. Sügiseti näpati kartuleid, mida küpsetasid lõkkes. Ema ei lubanud küpsetada, ütles, et söögiga ei mängita. Aga raamatu autor tegi seda õega seakarjas või karjanaise juures lehmakarjas. Näpati ka herneid – laua ääres võis neid süüa palju tahtsid, kuivalt või supi sees. Aga lapsed tahtsid keetmata herneid närida, seepärast näppasidki aida salvest, võtsid põllult varre küljest või rõugust. Toppisid taskud pungi, sõid kõhu vahel nii täis, et lõunalauas ema imestas, miks söögiisu pole. Ka keedetud herneid ei tahtnud lapsed ühisest kausist süüa, vaid panid taskusse ja sõid käigu pealt. Eriti meeldisid neile rasvas praetud herned, aga polnud kuskil praadida. Vahel proovisid pliidiraua peal, aga siis läksid herned praksuga pooleks ja lendasid minema.
Porgandite näppamist alustasid lapsed suvel aias ja lõpetasid talvel keldris, kui neid veel oli. Ema tahtis, et porgandeid söödaks keedetult supis, aga lastele maitsesid need just toorelt. Kõige rohkem maitsesid need veel kaabitult või ahjus küpsetatult.
Kõige suuremaks gurmee-toiduks pidasid lapsed õunu ja marjugi hakati sööma pooltoorelt. Ema oli hoiatanud, et rohelised õunad võivad põhjustada igasuguseid haigusi, isegi sügelisi. Seda nagamannid ei uskunud, aga üle ühe õuna nad süüa ei saanud hapususe pärast. Hinnas olid ussitanud õunad, sest need olid küpsemad. Kui ema märkas, et mahakukkunud õunu söödi, keetis ära ja siis meeldisid need lastele veel rohkem. Siis palutigi emal edaspidigi õunu keeta. Aga vahel tuli tooreid õunu juurde teha ehk raputada puud ja ema siis imestas, kuidas toored õunad maha kukuvad. Ema nägi seda kord ja siis said kaks “aednikku” oma vitsad kätte.
Koos lastega, kaasas korvid, kotid ja lõunaeine võileivad, käidi marjul. Pohlaväljad olid rikkalikud, lapsi ehmatasid seal einet võtvad, suure plaginaga lendu tõusvad mõtused. Kõigepealt söödi kõhud marju täis, siis korjati täis kõik mahutid. Kodus puhastati marjad, lõiguti õunu juurde ja ema pani moosi pottidesse pühade ja pidude jaoks. Ka moosi käidi näppamas. 1950ndad aastad olid Eesti linnadeski laste lemmikute osas küllalt sarnased kirjeldatule: väikesed aiakesed, magusat, aju esmast “kütust” vähe saada. Oma lapsepõlvestki mäletan, et voodi all sai salaja moosi söömas käia.
Meie praeguste laste prioriteedid on hoopis teised, sest poed on värviliselt kutsuvaks disainitud, igasuguseid säilitus- ning värvainetega kokkusegatud maiustusi täis. Teatud eani harjutavad teadlikud vanemad lapsi nüüdki aiavilju sööma. Tean, et aasta vanuseks saamiseni andis üks ema edukalt oma lapsele lisatoiduks püreed omakasvatud kõrvitsast. No vanemaks saades see enam ei õnnestunud. Tänapäevalgi juhtunub, et lapsed käivad poodides näppamas…
EHA NÕMM
