Põltsamaa kunstiseltsil ongi kombeks aastanäitus mingil kindlal teemal teha: see sunnib kunstirahvast end enam kokku võtma ning tagab eri loojate tööde mõttelise kooskõla. Liigsest üheülbalisusest on asi aga kaugel: ühtne algimpulss lükkab autorite mõtte tavaliselt liikuma sootuks eri suundades. Nii on see juhtunud ka seekord.
Teema spetsiifikast lähtudes võib tänavust aastanäitust käsitleda ka omamoodi sotsioloogilise uurimusena: see annab ju üsna kujukal viisil ülevaate ühe väikese grupi püüdlustest ja mõttemaailmast. Iseasi, et mõni autor ei käsitlenud teemat ehk päris tõsiselt, vaid pigem väikese huumorivarjundiga.
Ethel Hakkaja otsustas seekord äsjasest talveajale üleminekust ajendatuna poliitilist kunsti viljelda.
“Mulle käib kellakeeramine närvidele mitte üksnes sellepärast, et ma pean kaks korda aastas viit kodust ja kolme töö juures asuvat kella õigeks sättima, vaid ka sellepärast, et minu meelest on see kellakeeramine üldse üks sektantlik tegevus: inimesed, kes seda teevad, tunnevad end seeläbi rohkem eurooplastena,” ütles Ethel Hakkaja. “Pakkusin omalt poolt välja kompromissvariandi: et keeraksime tuleval aastal märtsi viimase pühapäeva öösel kell kolm kellad mitte tunni, vaid poole tunni võrra ettepoole ja rohkem neid enam ei puutuks.”
Etheli installatsioonil “Unistus püsivast Eesti ajast” näitavadki kaks puitalusele kinnitatud seinakella täpselt pool neli.
Loodus kui lapitekk
Sotsiaalset närvi on tunda ka Anna Mägi õlimaalis “Unistus uuest maast”. Lapilise maastiku taustal triikiv naine sümboliseerib autori sõnul tänapäeval levinud “mit?uurinlikku” suhtumist, et looduselt tuleb võtta, mis võtta annab, ja kui selle tagajärjel midagi untsu läheb, küll seda siis lappida ja siluda annab ? nagu katkist püksitagumikku või kortsus seelikusaba. Milleni selline suhtumine viib, nägime me selles suures liidus, millesse me enne kuulusime, ja näeme ka selles, millesse hiljuti astusime.
Aime Gret?ko unistus on lihtne, ent see-eest globaalne: ta tahaks, et inimesed suudaksid siin ilmas elada kurjuse, vägivalla, alkoholi ja muu halvata. Neile, kes seda suudavad, pakub ta võimalust taevasse pääseda, teiste jaoks on maalinud ähvardava põrguaugu, millest tuleleek välja lahvatab. Gret?ko õlimaali naivistliku stiili kohta ütles seltsikaaslane Väino Valdmann, et see meenutab kümnenditaguseid arvutimänge.
Üks Salme Allikheina kahest õlimaalist ? “Puhtus pärib ükskord maa” ? kõneleb üsna sarnasest unistusest, ainult pisut teises keeles. “Onn mägedes” kannab isiksuse tasandil seesmiselt puhtaks saamise ja vaimsetesse kõrgustesse tõusmise ideaali.
Maie Luht omaenda unistusi ei reeda, vaid püüab aimata ühel maalil fotograafi ja teisel vangi hinges toimuvat. Fotograaf võiks tema meelest unistada näiteks mitme põdra ühekorraga pildile saamisest ja need ta “Fotograafi unistusele” maalinud ongi. “Äravõetud vabadusel” vaatab aga vang läbi trellide vabalt mere kohal lendavat lindu. See on tõeliselt romantiline, ent liigse magususeta töö, hea kompositsiooniga pealegi.
Raha, raha…
</B>Rohkem jätavad vaataja fantaasiale ruumi abstraktsemat laadi maalid nagu Marian Rõugu “Rikutud unistus”, Eire Kulbini “Unistus”, Katrin Koitla “Unelmate unistus” jne, samuti teistes tehnikates tehtud tööd, näiteks Lia Peetsi fototöötlus “Täitunud unistus”, Väino Valdmanni arvutitöötlus “Soovimatud unistused” ning mitme autori maitsekad vitraa?id.
Kui üldiselt arvatakse, et enamik tänapäeva inimesi unistab rahast, siis Põltsamaa kunstiseltsi näitusel on rahale pühendatud vaid üks, Viive Väljaotsa frotaa?tehnikas töö. Peene nime taha on “peitnud” end tehnika, mida igaüks koolipõlves harrastanud ja just nimelt metallraha “modellina” kasutades: raha pannakse paberi alla ja hõõrutakse hariliku pliiatsiga paberit, kuni paberile raha kujutis tekib. Viive pildil on raha palju, mis siis, et kõik vaid kroonised.
“Ma olen vaatamata vanusele ikka veel nii naiivne, et unistan rahast,” ütles Viive naerdes. “Ja kuigi tehnika on lihtne, olid paber ja pliiats see-eest hästi kvaliteetsed.”
Allakirjutanu ei saanud aga lahti tundest, et võib-olla ei pannudki Viive paberile oma unistust, vaid tögas hoopis neid, kes üksnes rahast unistavad. Ja üleüldse: vaatajal on alati õigus tõlgendada kunstniku tööd nii, nagu tema tahab. Kes paarikümne Põltsamaa kunstiseltsi kuuluva või Põltsamaa kunstikooli täiskasvanute kursusel õppiva autori unistustesse süüvida tahab, see peab minema hiljemalt 6. detsembril Põltsamaa kultuurikeskuse galeriisse.
RIINA MÄGI
