Hiljutiste Jõgeva linna päevade ajal pakuti elamusi mitmes paigas, sealhulgas kesklinnast veidi eemal Tallinna maanteel nn KEKi hoovis. Sealsesse Route House 39 tööhoonesse pani ajalooklubi Pommiauk välja näituse möödunud sajandi esimesest poolest pärinevatest militaar- ja olmeesemetest. Vaid ühel päeval, 26. mail avatud olnud näitust külastas paarsada inimest.
“Jõgeva inimesi oli ehk vaid veerandi jagu, ülejäänud olid kes kust – Põltsamaalt, Tartust, Tallinnast ja isegi Saaremaalt,” ütles klubi Pommiauk liige Sergei Jerjomin. “Need, kes tulid, olid enamasti asjatundjad. Kõige rohkem hämmastas mind üks isaga näitusele tulnud kaheteistaastane tüdruk, kes minu arust peaks kodus veel nukkudega mängima, aga kes vähemalt poolte militaarse taustaga eksponaatide kohta öelda oskas, mis need on.”
Ajalooklubile Pommiauk kuuluv kollektsioon on loodud paari-kolme viimase aasta jooksul. Paljud esemed on leitud metallidetektori abil maapinnast, paljud vanade majade pööningutelt ja muudest panipaikadest. Nii mõnedki Saksa või Nõukogude sõjaväe varustuse hulgast pärit esemed, näiteks laskemoonakastid või kütusevaadid on olnud kuni ajalooklubi kollektsiooni sattumiseni kodudes kasutusel. Näiteks gaasimaski metallvutlaris on nii mõneski majapidamises Sergei Jerjomini sõnul solidooli hoitud.
Route House 39 tööhoone interjöör tegi näitusepäevaks läbi mõningase muutuse: tööriistad (tavaliselt vahetatakse selles ruumis rehve ja müüakse õli) korjati kokku või kaeti kinni ning aukohale tõusis esemetesse kätketud ajalugu. Väljas olid Nõukogude ja Saksa sõdurite Teise maailmasõja aegsed mundrid ning näiteid mõlema poole relvadest, laskemoonast ja muust varustusest, samuti sõjalise rasketehnika küljest pärinevaid detaile. Mõned esemed viisid vaataja tagasi lausa Vabadussõja aega.
Väljas oli ka olmeesemeid, vana kirjavara ning pudelikollektsioon, mille olulisemaks osaks taara, millesse Jõgeval Aleksander Tani joogitööstuses limonaadi ja õlut villiti. Olgu siinkohal öeldud, et Tani oli 1934. aastal lühikest aega Jõgeva alevivanem, mitte vallavanem, nagu 24.
Ühise laua taga
“Et korraldasime sellist näitust esimest korda, ei osanud me ette arvata, kas ja kui suurt huvi selline asi inimestele pakkuda võib. Ent tagantjärele võib öelda, et näitus täitis oma eesmärgi: me saime palju huvitavaid kontakte ja uut infot,” ütles Sergei Jerjomin.
Tema sõnul ajendas näitusel nähtu nii mõndagi soliidses eas meest mitmeks tunniks Route House 39 õuele mälestusi jutustama jääma.
“Õnneks olime õue ettenägelikult lauad ja pingid paika sättinud,” ütles Sergei Jerjomin. “Päeva jooksul tuli ette sedagi, et mõlemal poolel sõdinud veteranid ühe laua taga koos istusid ja rahulikult juttu puhusid.”
Tuli ette ka seda, et inimene vaatas näituse üle, läks ära ja tuli varsti tagasi mõne huvitava esemega, mille ta ajalooklubile annetas.
“Oleme tänulikud Jekaterina Saksale, Rain Sirelile, Neeme Kuusikule, Vello Ilvesele, Jaan Kabinile, Juri Gorohhovile, Margus Juhansonile ja Eduard Onopale ning OÜdele Tolmet Eesti, Jõgeva Pesumaja, D.R. Sanitartehnika ja Kastöör, kes aitasid näitust ette valmistada, samuti Hans Vasemägile, Üllar Timuskile ja Indrek Amorile, kes meile näituse ajal uusi esemeid tõid,” ütles Sergei Jerjomin.
Tema sõnul jätkab klubi Pommiauk nii esemete kui ka mälestuste kogumist. Kindlasti tahetakse täiendada Tani joogitööstusega seotud kogu. Lisaks limonaadi- ja õllepudelitele loodetakse leida ka kaste, millega neid kauplustesse veeti, samuti reklaame. Erilist huvi tunnevad klubi liikmed ka 1941. aastal Endla soostikus sakslaste poolt “kotti” aetud Kikvidze diviisi puudutavate materjalide ja esemete vastu. Omapärase mälestusena sellest väeosast olid näitusel väljas sõdurite nimede või initsiaalidega varustatud lömmis alumiiniumnõud.
Suhted paranenud
Ent Pommiauku koondunud ajaloohuvilisi (neid on kokku neli) ei huvita muidugi üksnes Kikvidze-nimelise diviisi tegevus, vaid Vabadussõja ja Teise maailmasõja ajal siinkandis toimunud sündmused laiemalt. Aga juhtus siin neil aastail nii mõndagi. Seepärast pole harvad ka need juhud, mil siinmail ohtlikku laskemoona või lõhkemata lennukipomme leitakse.
“Meilgi on oma otsinguretkedel tulnud mitu korda pommirühm välja kutsuda,” ütles Sergei Jerjomin. “Nii oleme saanud kaasa aidata mitte ainult ajaloo talletamisele, vaid ka sellele, et meie metsad ja rabad ohutumaks muutuksid.”
Kui mõned aastad tagasi olid arheoloogid Sergei Jerjomini sõnul detektoristide peale üsna pahased, siis nüüdseks on kahe poole suhted olulisel määral paranenud.
“Olukord on muutunud, sest kolme viimase aasta suuremad leiud on päevavalgele tulnud just tänu detektoristidele,” kinnitas Sergei Jerjomin, kes kuulub ka Jõgevamaa detektoristide klubisse. “Ning vähemasti vastutustundlikum osa detektoristidest austab põhimõtet, et olulise ajalooväärtusega leiud tuleb üle anda riigile.”
Loomulikult võib detektoriga otsinguretke ette võtta ainult maaomaniku loal. Sergei Jerjomini sõnul ei võõrasta ka maaomanikud enam detektoriste. Pigem tuleb ette seda, et maaomanik, kes teab, et tema kodukandis sõja ajal lahinguid peeti või pommitati, kutsub ise detektoristid kohale, et nood põllu üle kontrolliksid. Siis pole ohtu, et maad kündes koos traktoriga õhku lendad.
Ajalooklubi Pommiauk tahab taoliste avalike üritustega, nagu oli äsja linnapäevade aegne näitus, tõsta ka inimeste teadlikkust: praegu tuleb ju tihti ette, et inimesed viskavad väärtuslikku vanavara minema või viivad metalli kokkuostu.
“Järgmise näituse teeme ilmselt juuli lõpus Jõgevatrefi ajal,” ütles Sergei Jerjomin. “Rahvusvahelises motomatkajate seltskonnas on kindlasti palju neid, keda militaarteema huvitab. Ka koht on meil soodne: asume tiheda liiklusega Tartu-Jõgeva-Aravete maantee ääres ning autode parkimiseks ja vabaõhutegevusteks on meil ruumi piisavalt. Siin saaks isegi laata korraldada, nii et see kedagi ei segaks. KEKi hoov peabki arenema – see on ju ka Jõgeva linna osa!”
Tulevikus tahaks klubi Pommiauk oma kollektsiooni põhjal avada püsiekspositsiooni, ent selleks tuleks luua hoopis teisel tasemel eksponeerimistingimused, kui Route House 39 tööhoones praegu pakkuda on. See vajab aga päris palju raha.
i
RIINA MÄGI
