Naistepäeva võib pidada mitut moodi. Kui klassikaliselt käib see lillede ja tordiga, siis meie pisike sõpruskond tähistas seda tedreonnide meisterdamisega Laeva soos.
Sedasorti traditsioon sai alguse 1985. aastal, mil olime enamjaolt tudengid. Naistepäev oli siis riiklik püha, mil ülikoolis õppetööd ei toimunud. Samas oli märtsi algus tedremängu jälgimise onnidega tegelemiseks otsekui loodud.
Põgus varahommikune proovimine
Enne suurt kevadet piirdus tedremäng põgusa varahommikuse proovimisega, mis andis päevasel ajal suurepärase võimaluse uusi varionne ehitada või vanu korda sättida.
Onni püstitamine algas asukohavalikust, milles juhindusime tetrede tegevusjälgedest. Teadsime, et mänguplatsi keskosa tähistasid tedrekukkede poolt lumele veetud tiivakriipsud, samal ajal kui lindude jalajäljekirju tuli ette kogu mängualal.
Ehitamiseks kasutasime kõike, mida soos leidus. Onni sõrestiku jaoks sobisid kuivanud männiroikad, seinte tihendamiseks tõime sooservast kuuseoksi.
Otse loomulikult osalesid tedreonnitalgutel ka mõned armsad tudengineiud. Kutse said vaid vähesed väljavalitud: kuna kõigile ehitajatele olid ette nähtud priipääsmed tedremänguks kutsutud etendusel, tuli lindude heaolu silmas pidades vaatlejate arvu piirata.
Tulbid ja nartsissid meie naistepäevamelus puudusid, ent mõnda külmemat 8. märtsi hommikut ehtisid kenad jäälilled siiski.
Nõuab väga suurt eneseületamist
Ei mäleta ka naistepäevatorti, ent värske õhk kinkis nõnda hea söögiisu, et kaasa võetud võileivadki olid tordiväärilised. Mõnel kevadel saime otse tedremänguplatsil suhu pista rabamätastel talvitunud jõhvikaid.
Eks see tedreonnide ehitamine oli üks lust ja lillepidu võrreldes sellega, mis hiljem onnis passijaid ees ootas. Üks meie kambas olnud tudengineidudest, praegune loodusajakirjanik Kristel Vilbaste, kommenteerib omaaegset tedremängu vaatlemist nõnda: “Takkajärgi arvukatele tedreonnis kükitamistele vaadates pean küll ütlema, et enam ma tedreonni istuma minna ei taha. Sest seal on nii külm, et see tungib üdini. Tedreonnis istumine nõuab suuremat eneseületust kui söerada mööda kõndimine või allikasse ujuma minemine. Kõige selle ilu ja lumma kiuste.”
Ajal, mil me Laeva soos tedremängu vaatlemas käisime, polnud Alam-Pedja kaitseala veel olemas. Pärast kaitseala loomist jäid aga tuttavad tedremängud sihtkaitsevööndisse, kus hakkas kesktalvest südasuveni kehtima liikumiskeeld. Eks see aitas omal kombel meidki traditsioonilise lillede-tortide naistepäeva juurde tagasi.
Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.
ARNE ADER
