Millal ja miks sellised konverentsid algatati?
Mul oli au osa võtta 19. ja 20. juunil Bulgaarias Sofias korraldatud teisest naisparlamendiliikmete maailmakonverentsist. Konverentsil osales esindajaid 53 riigist, Eestist olime kahekesi, kaugeimad esindajad olid Lõuna-Ameerikast. Eelmine konverents toimus kaks aastat tagasi Roomas ning pühendati naistele südamelähedasele laste- ja noortekaitsele. Seekord oli konverents Bulgaarias, kus parlamenti ehk rahvusassambleesse kuulub 240 liiget, neist 51 ehk 21,25 protsenti on naised. Bulgaarias on lastekaitse valdkonnas küllalt suuri probleeme. Imikute suremus on olnud üle 10 protsendi, maapiirkondades üle 15 protsendi. Bulgaarias on paljud lapsed ravi- ja hooldusasutustes, sest nendel on vaimsed puuded või vanemad ei suuda laste eest hoolitseda. Suuri reforme vajavad haridusasutused. Lisaks laste ja noortega seotud probleemidele olid Sofias vaatluse all ka sooline võrdõiguslikkus ja naiste osalus poliitikas. Nimelt korraldas kohalik välissuhete riiklik demokraatiainstituut konverentsi lisaürituse ?Võitke koos naistega?, mille eesmärk oli tõsta naiste poliitilist esindatust Bulgaarias. Liikumine ?Võitke koos naistega? käivitati 2003. aastal, et edendada naiste poliitikas osalemist ülemaailmselt. Algatuse aluseks on ülemaailmne tegevusplaan, dokument, milles on parteidele antud soovitusi naiste senisest suuremaks kaasamiseks poliitikasse.
Milliseid probleeme arutasid naissaadikud kõige rohkem?
Lähtusime oma aruteludes maailma laste olukorra kirjeldusest, mis on esitatud UNICEF-i poolt 2006. aasta aruandes. Siinkohal mõned näited sellest aruandest. Kõige vaesemates riikides on iga teine alla 5-aastane laps alakasvuline, iga kolmas alla 5-aastane laps on alakaaluline, iga neljandat last ei ole punetiste vastu vaktsineeritud, iga kuues laps sureb enne 5-aastaseks saamist, iga kümnes laps sureb enne 1-aastaseks saamist. Kui HIV-i nakatunud lapsi on tööstusriikides 1%, siis Ida-Aasias ja Ladina-Ameerikas 2% , Kesk- ja Lääne-Aafrikas 8% ja Ida- ning Lõuna-Aafrikas 7%. Vähearenenud riikides käib algkoolis 71% poistest ja 65% tüdrukutest, keskkooli jõuab 30% poistest ja 26% tüdrukutest. Tööstusriikides on vastavad näitajad keskmiselt üle 90%. Selline on kuiv statistika, mida oma emotsionaalsete ettekannetega täiendasid konverentsil erinevate riikide naisparlamendiliikmed. Näiteks Rumeenia naispoliitikud olid korraldanud tänavu veebruaris Bukarestis oma rahvusvahelise laste õiguste alase konverentsi ja tõid sealt kaasa omapoolseid soovitusi. Türgi esindaja Zeynep Karahan Uslu rõhutas oma ettekandes mittetulundusühingute rolli tänavalastega seotud probleemide lahendamisel. Nimelt on Türgis praegu ligi 50 tuhat tänavalast, kuid paljudele neist on määratud hooldajad, on avatud 44 laste- ja noortekeskust, kus tänavalapsed saavad viibida jne. Türgis on hakatud vaeste perede lastele jagama tasuta kooliõpikuid. Eraldi tõsteti esile kampaaniat ?Lubage tüdrukud kooli?, mis tähendab, et selles riigis pole tänaseni mõnes peres tütarlaste harimist oluliseks peetud. Küllalt laialdase ülevaate olukorrast oma riigis esitas aastakümneid sõjalistest konfliktidest räsitud Angola esindaja. Sõjad on lahutanud pereliikmeid üksteisest, purustatud on hulgaliselt kodusid, koole, haiglaid, lasteasutusi jne. Nüüd, riigi ülesehitamise perioodil tuleb lisaks majanduslikele, juriidilistele jt probleemidele leida lahendusi ka haridus-, tervishoiu- ja muudele sotsiaalprobleemidele. Angola parlament on korraldanud spetsiaalse istungi ?Laps kui prioriteet?, mille käigus seati eesmärk töötada välja riiklik lastekaitsepoliitika. Jordaania kuningriigi esindaja juhtis tähelepanu sellele, et maailmas on miljoneid lapsi, kes ei saa käia koolis, peavad tegema üle jõu käivat tööd, on sunnitud sõdima, elama vaestemajades jne, kuid Jordaania lapsi ähvardavad veel Iisraeli raketid, mis võivad suvalisel hetkel kustutada nende eluküünla.Maailm tuleb muuta palju turvalisemaks, nõudis Jordaania esindaja Falak Jamani. Korea vabariigi esindaja Kim Hee Jung rääkis riiklike, kohalike ja mittetulunduslike struktuuride võrgustumise vajadusest ? neist igaühel on oma roll polüfunktsionaalsete laste- ja noortekeskuste loomisel, nende töö finantseerimisel ja korraldamisel. Süsteemsete ülevaadetega lastekaitsest oma riikides esinesid Bosnia ja Hertsegovina parlamendi liige Vlatka Komsic ja Bulgaaria parlamendi liige Evgenia Jivkova, kes lähtusid analüüsis rahvusvahelistest, eelkõige Euroopa Liidu ja ÜRO dokumentidest ja avaldasid lootust, et konverentsil osalejad jätkavad oma jõupingutusi laste ja noortega seotud probleemide lahendamisel ning lähtuvad seejuures objektiivsetest olukorra kirjeldustest. Tuleb olla aus, täpne ja kriitiline, rõhutasid mitmedki esinejad, ning selle nõudmisega tuleb nõustuda. Ütleb ju ka eesti vanasõna, et kui laps majas, peab ühe silma asemel üheksa olema ? nii palju rohkem nõuavad nad hoolt ja tähelepanu.
Kas selliste konverentside korraldamine näitab, et naised mängivad maailmapoliitikas üha suuremat rolli?
Tõesti, tänapäeval ei arutleta suuremas osas maailmas enam naiste poliitiliste õiguste üle ega seata avalikult kahtluse alla ka nende sobivust poliitikasse. Üha enam arutletakse selle üle, et naiste esindatust poliitikas ja juhtimistasanditel on vaja veelgi tõsta ning kuidas seda peaks tegema. Vaatamata enam kui sajas maailma riigis tunnustatud naiste poliitilistele õigustele, rahvusvahelistes lepingutes sätestatud normidele, riikide poolt alla kirjutatud tegevusplatvormidele ja deklaratsioonidele on naised endiselt avaliku võimu positsioonidel alaesindatud. Rahvusvahelise Parlamentide Ühingu andmetel on praegu vaid Põhjamaade parlamentides ca 40 %-line naiste osakaal. Euroopa keskmine näitaja on 17 %, nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas on naisi parlamentides 18 %, Aasias ja Aafrikas 16 %, Vaikse ookeani piirkonnas 13% ja Araabiamaades 8 %. Siiski on edusamme märgata. Näiteks Bahreini kuningriigi esindaja Wedad Alfadheli ettekandes rõhutati tormilisi muutusi hariduselus, tervishoius, poliitilises elus, mis on toimunud selles islamiriigis viimastel aastakümnetel. Olid neil ju veel 1971. aastal 76% naistest kirjaoskamatud, nüüd on see protsent nooremate kui 44-aastaste seas neli. Naised on ka islamimaades jõudnud parlamentidesse, ministritoolile, 2006. aastal sai Bahrein esimese naiskohtuniku. Euroopalikes maades on muidugi olukord stabiilsem, väljakujunenum, naisõigusluse traditsioonid pikemad. Siin hakkasid naised kui poliitiline jõud endast märku andma umbes sada aastat tagasi, kui tekkisid esimesed tõsiselt võetavad naisorganisatsioonid. Meie põhjanaabrid soomlannad said hääleõiguse 1906. aastal ja Eesti naised 1920. aastal.
Naisõiguslasi on nimetatud ka feministideks. Mida see mõiste endas sisaldab?
Kui feminismi lihtsustatult lahti seletada, siis see on ideoloogia, mis kirjeldab ühiskonnas sugudevahelisi erinevusi ja mille järgi tuleviku ühiskonnas need erinevused peaksid olema kaotatud. Sõltuvalt ühiskonnast on suhtumine feminismi varieeruv, sest traditsioonilised arusaamad meeste ja naiste rollidest on erinevad. Ühiskonnad, kus meeste ja naiste rollid on sügavalt sees, suhtutakse feminismi negatiivsemalt kui nendes ühiskondades, kus juba rohkem valitseb meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Tervele ühiskonna tuleb kasuks mõlemale soole võrdsete võimaluste loomine, sest see tähendab inimressursside paremat kasutamist ja arendab ühiskonna jätkusuutlikkust. Sugupoolte võrdsuse saavutamine otsustamistasandil on oluline nii inimõiguste kui ka demokraatia arengu seisukohalt ? mida rohkem saavad naised ja mehed osaleda otsuste vastuvõtmisel, seda paremini on esindatud nende erinevad huvid ja kogemused, seda enam vastavad poliitilised otsused ühiskonna mõlema grupi vajadustele. Mis puutub soolisse võrdõiguslikkusesse Eestis, siis 1992. aastal kirjutas meie riik alla ÜRO inimõigusalastele konventsioonidele, sealhulgas konventsioonile naiste mis tahes vormis diskrimineerimise lõpetamise kohta. 1995. aastal käis Eesti esimest korda ametliku delegatsiooniga IV naiste maailmakonverentsil Pekingis. Selle konverentsi tegevuskava, mis sisaldab umbes 360 paragrahvi, seadis ülesanded ÜRO liikmesriikide valitsustele aastaiks 1995?2000. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse võttis meie riigikogu vastu 7. aprillil 2004. aastal. Praegu töötab ministeeriumidevaheline soolise võrdõiguslikkuse edendamise komisjon välja riiklikku soolise võrdõiguslikkuse arengukava aastani 2008.
Viimasel ajal on ajakirjanduses üha enam arutletud inimkaubanduse, kitsamalt võttes prostituutide ja nende ?elukutsega? seotud probleemide üle.
Inimkaubanduse vastu on alustatud ülemaailmset võitlust. Prostitutsioon ei ole ainult prostituudi ega tema klientide probleem, see on riiklik probleem. Viimastel aastatel toimunud prostitutsioonialastel konverentsidel eri Euroopa riikides on jäänud kõlama järgmised tegevusjuhised: võidelda inimkaubanduse ja laste kasutamise vastu seksitööstuses; seadustada seksitööstus, sest ainult sel teel on võimalik seal osalejatele (eelkõige naistele) pakkuda seaduslikku kaitset ja sotsiaalseid garantiisid; piirata firmadel seksitööstusest saadavat tulu seaduste või positiivse ärieetika abiga; muuta meeste suhtumist, väärtustada naisi nende silmis. Mõned näited sellest valdkonnast. Belgias, kus prostitutsioon on keelatud, tegutsevad prostituutide nõustamise punktid. Need asuvad prostituutide levinumates tööpiirkondades ning sealt saab juriidilist ja tervishoiualast konsultatsiooni. Läbi nende punktide saab soovi korral pöörduda ka politsei poole. Helesinise lootusena võib kujutleda sellist pilti, et politseinik ja sotsiaaltöötaja lähevad käsikäes lõbumajja reidile selle töötajaid abistama ja juhendama, mitte neid karistama.
Mis sõnumi Bulgaariast kaasa tõite?
See sõnum on kirjas deklaratsioonis, mis konverentsil vastu võeti. Deklaratsioonis viidatakse riikide kohustustele, mis on kirjas ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja mitmetes teistes rahvusvahelistes lepetes, juhitakse tähelepanu sellele, et kuigi on juba märkimisväärseid saavutusi laste ja noorte õiguste edendamisel, leidub siiski hulgaliselt tõkkeid nende õiguste täieliku ja efektiivse saavutamise teel. Seepärast kutsutakse deklaratsioonis üles jälgima rahvusvaheliste laste ja noorte õigusi käsitlevate konventsioonide ja lastekaitsele suunatud aktsioonide täitmist ja elluviimist; tõstma naiste poliitilist rolli eriti lapsi ja noori käsitlevate poliitikate osas, tunnistama laste huve kui ülimaid ja olulisimaid, kaasa aitama tegevustele, mille kaudu võideldakse lastekaubanduse, laste töö, laste ja noorte seksuaalse ahistamise ning nende relvastatud konfliktidesse kaasamise vastu. Konverentsil osalejad peavad vajalikuks organiseerida senisest tunduvalt rohkem üritusi, mis oleksid pühendatud spetsiifilistele laste- ja noortekaitse teemadele.
Kas jäi aega tutvuda Bulgaaria vaatamisväärsustega?
Vaatamisväärsustega tutvumiseks jäi aega väga napilt. Kuna jõudsin kohale päev varem, siis jäi pisut aega Sofias ringi vaadata. Pealinna lõunaosas paikneva hotelli aknast paistis kätte Bulgaaria üks ilusamaid mäemassiive, mille tipp oli lumega kaetud. Hotellitöötaja soovitus, et pärast 30?40-minutilist sõitu võiksin juba olla mägedes, jäi seekord vaid soovituseks. 1984. aastal olin turismigrupiga Bulgaarias, siis oli võimalus külastada mitmeid paiku. Kontrast tolleaegse ja tänase Sofia vahel oli tuntav, kuid samas peab märkima, et pealinna heakorrastus jättis nukra mulje, sest luuda, vikatit ja reha igatsevaid muruplatse leidus palju. Ka kaunid roosid, mis maale nii omased, ei pääsenud miljöös mõjule. Kuuldes, et riigis on tööpuudus ligi 20 protsenti, oli esimene mõte, kuidas on see küll võimalik. Hea mulje jäi siiski teenindusest ja bulgaariapärastest toitudest. Et käimas oli jalgpalliturniir, võis kõikjal teleri vahendusel sellest osa saada. Kesklinnas olid lausa kõrvuti noortebändi austajad ja suurelt ekraanilt jalgpalli jälgijad. Konverentsi programmi oli lülitatud rahvusmuuseumi külastus, sealsed eksponaadid jätsid suurepärase mulje. Konverents toimus Rahvuskultuuri palees, millele 2003. aastal toimunud konkursil ?Parim kongressikeskus? omistati Rahvusvahelise Kongressikeskuste Assotsiatsiooni poolt maailma arvestuses teine koht.
Ja lõpuks ? kui tekiks võimalus kohtuda ja pikemalt vestelda mõne särava naispoliitikuga, kelle valiksite?
Hillary Clintoni.
JAAN LUKAS
