Sõna ema on üks ilusamaid sõnu nii eesti kui ka teistes maailma keeltes. Emana on naine elu edasikandja, põlvkondadevahelise järjepidevuse kindlustaja.
Seda tõde ei tohi unustada kunagi, iseäranis tasub seda meeles pidada emadepäeval, mis homsele pühapäevale erilise hõngu annab.
„Ainult lapsed suudavad suudelda valgust, ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust,“ on öelnud luuletaja Artur Alliksaar, kelle juured Põltsamaa vallas Lustivere kandis.
Küllap on lapsed need erilised võimed suuresti kaasa saanud „emapiimaga“. Emadel on ju lastega eriline suhe, mis saab alguse juba looteseisundis. Seda mikrokosmost, sünnitusvalusid ja lapse sündi võivad mehed rõõmu ja austusega tajuda, küllap täielikult suudab seda mõista vaid naine.
Emad vajavad ürgnaiselikku elujõudu
Oma hoolivuse ja armastusega teevad emad, aga ka vanaemad ning teisedki peres lastega tegelevad naised palju tänuväärset selleks, et tüdrukutel ja poistel oleks lapsepõlv igas mõttes naeratav lapsepõlv. Küllap elu õpetab vajadusel ka ironiseerima, muigama, eristama halba heast, ütlema ka karmimat sõna, enda eest võitlema.
Selleks, et emad saaksid oma missiooni suurepäraselt täita, vajavad nad ürgnaiselikku elujõudu, avarat hinge, tugevat tahet ja mõistagi aega pühenduda kodule ja perele.
Kindlasti saavad hästi hakkama paljud üksikemad, kuid usutavasti parimat suudetakse lastele anda peres, kus naise kõrval mees, ema kõrval isa. Ühes naljas küsib Juku emalt, mida teevad kured pärast laste kohale toomist. Ja ema vastab: „Keeravad näo seina poole ja hakkavad norskama.“
„Ma ei oska nimetada ühtegi teist vajadust, mis lapsepõlves oleks sama tähtis, kui vajadus isa kaitse järele,“ on öelnud kuulus psühhiaater Sigmund Freud.
Selle sajandi esimesel kümnendil majanduskriisi aastatel sündinud laulus „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ (ansambel HU) räägitakse kenadest noortest emadest ja ka nende emadest, kes enam nii kenad pole.
Emad ja vanaemad ei too linna või külapilti kindlasti depressiivust, vaid on hoopis ehteks elu järjepidevusele nendes paikades. Märgates kauges maakülas lapsevankriga ema, on põhjust optimistikult öelda „Elame veel“ või et „Veel pole kõik kadunud“.
Ema jääb emaks siis, kui lapsed juba täiskasvanud või koguni ise pensionipõlves. Ema hoolivusele võib alati loota, niikaua kui nad olemas on. Mõnedki saatuse tahtel (kaasasündinud puuded ja haigused) või ebatervislike eluviiside tõttu elu hammasrataste vahele jäänud lapsed vajavad ka täisealistena emade abi igapäevaseks toimetulekuks. Selliste emade ja ka vanaemade abivalmidus on küll mõistetav aga imetlusväärne.
Bioloogiline protsess
Küllap võiks sellised olukordi võimalikult vähe olla ja eriti neid, kui poegadel-tütardel elu püsiväärtustest olulisemad on mõnuained, seiklused ja muu lust ning lillepidu.
Emaks saamine on bioloogiline protsess. Tänapäeva meditsiin suudab seda võimaldada enamikele naistele. Emaks olemine sotsiaalses mõttes vajab aga pikaajalist õppimist. Siin on oluline roll kodudel, samuti lasteaedadel. Tüdrukutele meeldib ju igati „nukuema“ roll. Loodetavasti ei suuda sooneutraalse kasvatuse ideoloogid sellele võimalusele pidureid panna.
Eestis algatas emadepäeva tähistamise traditsiooni kirjanik ja ühiskonnategelane Helmi Mäelo (1898–1978). Ta oli ka ajakirja Eesti Naine esimene peatoimetaja. Omad emadepäeva tähistamise traditsioonid on ka Jõgevamaal. Meeskoor Mehise algatusel on valitud mitmete tuntud meeste ja naiste emasid Jõgeva linna aasta emadeks. Maavanem Viktor Svjatõšev koostöös Jõgevamaa Omavalitsuste Liiduga algatas traditsiooni kuulutada välja Jõgevamaa aasta ema.
Nüüd viib seda tava edasi SA Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus koostöös tänaste maakonna omavalitsustega.
Klassik Hando Runnel on kirjutanud ja ansambel Justament ning mitmed teisedki muusikud kuulsaks laulnud sõnad „Maa tuleb täita lastega“. Selle eelduseks on aga, et maa oleks täidetud kaunite ja tublide emade, samuti vanaemade ja vanavanaemadega. Head emadepäeva igasse kodusse.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
