Kui praegune Pajusi vallavanem Reet Alev väike tüdruk oli, imetles ta ikka koorilauljast vanaema rahvarõivaid. Nüüd on tal endal samasugused. Ning need on tema enda tehtud.
Reet Alevi esimesed seitse eluaastat möödusid isakodus Kabalas, mis jääb kunagise Pilistvere kihelkonna piiridesse. Reeda vanaema laulis Kabala segakooris, mille esinemisriieteks olidki Pilistvere kihelkonna rahvarõivad.
“Väikese tüdrukuna oli mul suur tahtmine vanaema triibuseelikut selga panna, kuid vanaema ütles, et rahvarõivastega ei mängita. Tohtisin neid kauneid rõivaid üksnes vaadata. Seda suurem oli rõõm, kui vanaema need enne esinemist ise selga pani ja neis säras. Tänu vanaemale mõistsin juba lapsena rahvarõivaste tähtsust,” meenutas Reet Alev.
Mõned aastad tagasi küpses Reet Alevi peas otsus minna õppima Tartus Eesti Rahva Muuseumi (ERM) juures tegutsevasse rahvarõivaste valmistajate kooli. Ta oli juba varemgi paari Pajusi valla taidluskollektiivi rahvarõivamurede lahendamisele kaasa aidanud. Näiteks kui enne üht Pisisaare kooli aastapäeva selgus, et kooli tantsurühm on riieteta, telliti Reeda initsiatiivil lõiked ning õmmeldi “emadekambaga” projektiraha eest soetatud kangastest vajalikud esemed valmis.
Rahvarõivaste valmistajate kooli uks jäi Reeda eest esimesel katsel suletuks, sest tolle aasta grupp oli täis. Just Reeda tugev soov rahvarõivatarkusi omandada lükkas käima Jõgevamaa erigrupi idee. See alustas ERMi rahvarõivakoolis õppetööd 2011. aastal. Et üksnes Jõgevamaa huvilistest seda täis ei saadud, võeti inimesi juurde ka mujalt, ent Jõgevamaa õppuritele oli toeks Leader-programmist taotletud projektiraha.
Loomulikult oli Reet Alev esimene, kelle nimi sellesse gruppi kirja sai. Algul arvas ta, et valmistab endale Põltsamaa kihelkonna rahvarõivad, sest suurema osa oma elust on ta tegutsenud selle kihelkonna pinnal. Siis aga sündis otsus pöörduda oma juurte juurde ja teha valmis Pilistvere kihelkonna kostüüm 19. sajandi keskpaigast.
Uuele ringile
Kui esimene kaheaastane kursus läbi sai ja naiserõivad valmis, oli Reedal “hammas verel” ja ta otsustas kohe uuele kursusele minna, et ka meesterõivaste tegemine selgeks saaks. Kuhu sa ikka oma uhkeis rahvarõivais lähed, kui mees on kõrval polüesterülikonnas! Ka meherõivad tegi Reet Pilistvere kihelkonna omad, sest tema abikaasa Heldur Lääne (ta on tuntud kui Jõgevamaa Ühistranspordikeskuse juhatuse liige) juured on samuti selles kihelkonnas. Meesterõivad valmisid möödunud aasta juunis.
Nii naise- kui ka meherõivaid tegema asudes tuli kõigepealt muuseumi kogudest välja otsida ajaloolised esemed, millest eeskuju võtta, ning neist joonised teha. Kui samast kihelkonnast pärit näidiste hulgast komplekti sobivat rõivatükki võtta polnud, siis võis selle “laenata” naaberkihelkonnast.
“Heldurile tegin näiteks Suure-Jaani kihelkonnast pärit püksid ja särgi ning Põltsamaalt pärit vati,” ütles Reet Alev.
Rõivaste tegemiseks vajalikud lõiked aitas Reeda ja Helduri mõõtude järgi valmistada rahvarõivakooli õpetaja Silvi Allimann.
“Rahvarõivakoolis olid ikka meeletult printsipiaalsed õpetajad,” ütles Heldur, kes sai selle kooli õhustikku lähemalt “nuusutada”, kui rõivaproovides käis. Reet lisas:
“Neil kursuslastel, kes olid õmblejataustaga, oli teatud mõttes raskemgi kui minusugustel “puhastel lehtedel”, sest õpetajad tegid selgeks, et tänapäevased õmbluspõhimõtted rahvarõivamaailmas ei kehti.”
Reeda enda rahvarõivakomplekt koosneb särgist, seelikust, vööst, tanust, kampsunist (ehk villasest kangast jakist), põllest, sukkadest, sukapaeltest, pikk-kuuest ja talvemütsist, Helduri komplekt särgist, põlvpükstest, vatist (villasest kangast meestejakk), võrkvööst, sukkadest, sukapaeltest, pikk-kuuest, kinnastest ja kaapkübarast. Viimase tellis Reet vastavalt meistrilt. Ka enda seelikukupongi tellis ta õppinud tegijalt.
“Tantsurühmadele kootakse pahatihti sellised kupongid, et kärbes lendab, piltlikult öeldes, seelikust läbi, aga minu seelik on tihe ja kaalub kaks kilo,” ütles Reet Alev.
Ei midagi juhuslikku
Kõige mahukamaks tööks tema rõivakomplekti juures oli valge põlle pilutamine. Selle peale kulus terve talv.
“Kõrvalt vaadates tundus see nagu mikrokiibi kokkupanek,” ütles Heldur.
Pilutamise juures oli abiks luuplamp. Kuidas sellist tööd vanasti talutare kesises valguses tehti, seda Reet ette ei kujuta. Küll aga teab ta, et ka vanasti ei teinud peenemaid tikandeid iga taluperenaine ise, vaid oli välja kujunenud ring oskajamaid naisi (enamasti üksikuid naisi), kellelt sellist tööd telliti.
Päris keeruline oli Reeda sõnul ka mõnede materjalide hankimine. Reeda särgi linane ja kampsuni villane kangas pärineb Valgevenest, Helduri vati kangas on aga suisa Ameerikast tellitud.
“Naiste pika särgi puhul on huvitav see, et selle ülemine osa oli peenemast kangast, alumine osa labasemast. Alumise osa, mis oli teatud mõttes aluspesu eest, sai alt ära harutada ja ära pesta,” ütles Reet Alev. “Rahvarõivaste juures polegi tegelikult midagi juhuslikku, vaid kõigel on oma põhjendus. Selles mõttes õppisin rahvarõivakoolis paremini ajalugu tundma.”
Kui eespool oli juttu põlle pilutamise keerukusest, siis kõige raskem oli rahvarõivakooli aastatel siiski Tartu vahet käimine. Kas oli väljas kolmkümmend kraadi külma või lörtsisadu, ikka tuli minna. Käegalöömise mõte kummitas mõnikord ka, aga lõpuks jäi peale tahtmine asi lõpule viia.
“Nelja aastaga oleks võinud mõnes kõrgkoolis magistrikraadi kätte saada, aga ma siiski ei kahetse, et ma rahvarõivakooli valisin. Nüüd on meil olemas rõivad, millega võib mistahes pidulikule sündmusele minna. Ning keegi ei näita näpuga, et kuulge, nende riietega te siin eelmisel aastal juba olite,” ütles Reet.
Heldur lisas, et kui minna rahva ette autentsete muuseumiesemete järgi valmistatud korraliku rahvarõivakomplektiga, siis täidad üksiti n-ö õigete rahvarõivaste propageerimise missiooni. Reet ja Heldur on esinenud ka spetsiaalsetel rahvarõivaesitlustel, millest üks korraldati näiteks mullusel Põltsamaa lossipäeval.
Küsimusele, kas sel ajal, kui vallavanem rahvarõivakoolis õppis ning mahukaid tikkimis-, kudumis- ja õmblustöid tegi, vald valitsemata ei jäänud, vastas Reet Alev:
“Kui mind 2013. aasta valimistel tagasi valiti, ju siis vald ikka valitsemata polnud.”
Kui ERMi uus maja valmis saab ja rahvarõivakool seal uued kursused avab, tahab Reet minna kasukategemist õppima. Heldurile tahaks ta aga riidest pükste kõrvale teha ka nahkpüksid.
RIINA MÄGI
