Naer on terviseks

Nalja peab saama ja nalja saab. Eriti kui elad piirkonnas, kust on pärit eestikeelse kirjaruumi kõige parem naljamees. Loomulikult on see Oskar Luts. Kes siis veel? On vahepeal ka teisi olnud, olgu või Vilde või ka miks mitte Tammsaare, eks temalgi ole naljakaid ütlemisi, kuid Luts on ületamatu.
Karta on, et kõik, kes on saanud tema nimelise huumoripreemia, on selle üle äärmiselt uhked. Uhke on ka Argo Aadli, kes küll ise tunnistas, et pigem interpreteerib teiste tekste ja on seda edukalt juba paarkümmend aastat teinud.
Naljamees on ajas muutuv. Vanasti, kui loeti rohkem, peeti rohkem lugu kirjasõnast. Osteti raamatuid ja ajalehti ning saadi nali sealt kätte. Tänapäeval on meediakanaleid ja igasugu vahendeid ja vidinaid, kust lugusid lugeda, rohkem. Ka viise, kuidas huumor inimeseni viia, on muutunud. Naljamehe saab kaamera ette tirida kogu kehaga.
Huvitav oleks mõelda, kuidas Luts tänapäeval oma lugusid esitaks ja kus kanalis oleks võimalik teda näha või kuulda? Teada on, et Tammsaarele meeldinud väga kino. Ehk ka Luts, täna oma kuulsale vennale, polnud kinokunstist kaugel. Poleks ju midagi imestada, et andekas inimene peaks end täna näitama igal pool, et elatis kätte saada ning lõpeks ka Kultuurkapitalilt toetust lisakski küsima.
Õnn on see, et hull kriisiaeg sai leevendust ja ka näitlejad saavad taas teha tööd, milles nad kõige tugevamad on. Ka on loota, et tänast laureaati kohtab lähiajal meile tuntud kanalites ja saame uut ja värsket nalja.
Naer on terviseks. Pidagem seda ikka ja alati meeles.