Möödunud nädala neljapäevast kehtima hakanud rangemad piirangud ei ole jõudnud hakata küll nakatumisnumbreid alla tooma, kuid linnapilt on sellegi poolest muutunud. Tänavad on tühjemad ja inimesed on oma ostlemis- ja käitumisharjumusi muutnud.
Ka lasteaiad on tühjemaks muutunud. Mõnes rühmas käib kohal tavapärasemast poole vähem lapsi, mõnel juhul vaid üks. See tähendab, et vanemate koormus kodus on üksjagu tõusnud, liiatigi kui tuleb olla ka kodukontoris ja aidata koolilapsel distantstunnis hakkama saada. Pikapeale muutub see kõik aga närvesöövaks. Ja olgugi et lasteaiad kinnitavad, et koolieelikud on eesootavaks õppeaastaks valmis ning programmist maha ei jää, peab siiski tõdema, et üheskoos toimetamine oleks lihtsam, mugavam ja ka laste arengule parem.
Ei saa salata, et distantsilt õppimine jätab lünga laste teadmistesse. Sest kõike lihtsalt ei saa ega jõua distantsilt õpetada. Ning nagu tänases leheloos koolipsühholoog tõdeb, siis laste tähelepanu püsib teemal paarkümmend minutit. Rääkimata mitmetest segavatest kodustest faktoritest nagu telefon, televiisor ja kõik muu, mida koolitunnis poleks. Ka pole vanemad nii autoriteetsed kui õpetajad ja kogu klassiolukord, kus tunne on teine ja õppimine parem. Ja muidugi lapsed lihtsalt vajavad eakaaslastega suhtlemist ja koosolemist, mida praegune olukord ei võimalda.
Millised lüngad õpilastesse jäävad, selgub muidugi pärast kriisi lõppu, aastate pärast. Seda enam on vaja, et me suudaks kriisist võimalikult kiiresti väljuda.
