Kuigi suvisel ajal tuletavad end meile parasiitidest enamasti esimesena meelde sääsed, kirjutan järgnevalt hoopiski meie sisemuses parasiteerivatest ussidest ehk helmintidest. Eelkõige tuleb jutuks naaskelsaba, teadusliku nimega Enterobius vermicularis, keda kutsutakse ka linaluu-ussiks, maat-ussiks ja tõenäoliselt veel mitut moodi. Nende väikeste valkjate ussikestega on paljud meist lapsepõlves kokku puutunud ja võib-olla seejärel need unustanud.
Uuriti üheksat Jõgevamaa lasteaeda
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli bioanalüütikud uurisid 2012. aasta kevadel Jõgevamaa üheksas lasteaias naaskelsabade põhjustatud haigust (enterobiaasi). Tulemuseks oli, et ühest lasteaiast nakkust ei leitud, ülejäänud kaheksas jäi nakatatus 11 ja 31 protsendi vahele ehk uuritud 252 lapsest leidsime naaskelsabad 45 (18 protsendil). On seda palju või vähe? Võrreldes 2002 … 2007 aastal seitsmes maakonnas (nende hulgas ei olnud Jõgevamaad) ja Tallinnas läbi viidud sarnase uuringuga, oli tulemus õige pisut parem (tol korral 19 protsenti).
Kõige sagedasem naaskelsabadega nakatumise sümptom on pärakupiirkonna äge sügelemine. Juhul kui laps ei tihka sügada oma pärakut, teeb see teda ometi rahutuks ja nihelevaks, mis võib kaasa tuua pahandust. Lisaks võib muutuda uni rahutuks, inimene närviliseks ning isutuks ja kirjeldatud on ka mitmeid teisi harvem esinevaid tõsisemaid sümptomeid. Tõsi, sümptomid võivad ka hoopis puududa.
Kuidas teha kindlaks, et lapsel on ussid
Et naaskelsabad elutsevad jämesooles, eriti pärasooles, ja jätavad oma munad pärakupiirkonna nahavoltide vahele, on sobivaks uuringumeetodiks pärakupiirkonnast võetud kaabe ehk pulgaproov. Selle võtmine seisneb niisutatud vatiga päraku naha pühkimises, vatilt kantakse materjal laboris alusklaasile, tehakse preparaat ning otsitakse mune mikroskoobiga vaadates. Naaskelsabade kindlakstegemiseks ei sobi väljaheite proov.
Hoolimata sellest, et vanemad võivad mõnikord lapse väljaheites näha ussikesi, on see väga juhuslik. Enamasti on soovitatud naaskelsabade kindlakstegemiseks võtta kahe- või kolmepäevaste vahedega mitu korda pulgaproovi, sest ühekordse uuringuga ei õnnestu kõiki nakatunuid tuvastada.
Oma varasemas uuringus uurisime Valgamaal lapsi kolmel järjestikusel korral ning saime nakatatuseks 20 protsenti esimesel korral, teisel uuringul lisandus nakatunud lapsi ning esimese ja teise uuringu peale kokku oli nakatunuid 30 protsenti ja kolmandal uuringul lisandus nakatunuid veelgi. Kokku oli 38 protsenti uuritud lastest nakatunud. Tõenäoliselt oleksime ka Jõgevamaal saanud kolmel korral proove võttes märksa kõrgema nakatatuse protsendi. Miks siis nii? Naaskelsabade eluiga on suhteliselt lühike, ulatudes umbes kahe kuuni. Sellest suure osa veedavad nad vastsestaadiumis. Suguküpseks saades nad paarituvad, mille järel isased ussid hukkuvad, emastes hakkavad arenema munad. Kui munad on küpsenud, suunduvad ussid pärakust välja munema ning seejärel hukkuvad ka emased ussid. Juhul kui lapsel on alles vastsestaadiumis ussid, siis nad mune ei erita ja me ei saa tuvastada usside olemasolu, kuid mõne aja pärast hakkavad nad munema ja siis on võimalik usside olemasolu ka kindlaks teha. Seepärast tulekski lapsi uurida mitu korda.
Tegemist on tubaste parasiitidega
Ussi munad on väga kerged ja jäävad kergesti nii kätele kui hõljuvad ka õhus. Pärakult satuvad munad lapse riietele, voodipesule, kätele ning sealt omakorda tuppa, põrandale, mänguasjadele ja mujale. Naaskelsabad on eelkõige n-ö tubased parasiidid. Nende munad levivad küll väga tõhusalt, kuid on suhteliselt õrnad, kuigi võivad säilida nakatamisvõimelistena kuni kolm nädalat. See-eest toas ohustavad munad kõiki samades ruumides olijaid.
Nakatutakse munade allaneelamisel, seejuures me muidugi ei näe mune, mida kätega endale suhu viime (muna pikkus on kuni
Väikelapsed nakatuvad harva
Harva on nakatunud ühe- kuni kolmeaastased lapsed, viie kuni seitsmeaastased aga hoopis sagedamini. Nakatumine on seotud käte vähese pesemisega, näpu ja mitmesuguste esemete suhu panemisega, ilmselt ka mänguasjade vahetamisega, põrandal ja vaipadel mängimisega.
Nakkus võib n-ö koguneda — kui laps on saanud uuesti ja uuesti nakkust, siis me võime temalt leida ussi mune peaaegu igal ajal. Kui nakkust on saadud vaid korra, on munade leidmise võimalik aeg lühike ja selle tabamine juhuslik. Kui ühe- kuni kolmeaastased lapsed on lasteaias omaette rühmades, siis satub sinna nakkus harva. Vanemate laste puhul on kellelegi aja jooksul ikka nakkus külge jäänud ning seda tuuakse endaga kaasa. Tulemusena on ohustatud kõik selle rühma lapsed.
Segarühmades, kus käivad lapsed näiteks kahest kuni seitsmenda eluaastani, oleme täheldanud väiksemate laste sama kõrget nakatatust kui vanematel lastel. Täiskasvanud enamasti ei nakatu. Mitte seepärast, et nemad ei nakatukski, vaid üldiselt on täiskasvanutele selge, et käsi tuleb pesta ja juhul kui nad nakkuse saavad (seda juhtub ikka, kui pere lapsed on nakatunud), ei saa nad kordusnakkust lihtsalt tänu käte puhtuse hoidmisele.
Ravida tuleks kogu peret
Kui lasteaeda viiakse naaskelsabadega nakatunud laps, seab see nakatumisohtu kõik sama rühma lapsed, samuti teiste rühmade lapsed, kõikide laste kodused ja samuti kasvatajad ja nende kodused. Eestis ei ole kohustust lapsi enne lasteaia-aasta algust kontrollida, kuid see oleks vajalik. Kuna nakatunud on eelkõige vanemaealised lasteaialapsed, siis oleks soovitav kontrollida lapsi ka enne kooliaja algust.
Tahaksin rõhutada lapsevanemate vastutust. Lapsevanem peaks jälgima oma last ja märkama usside esinemist või ka lapse imelikku rahutust. Vajadusel tuleks pöörduda perearsti poole uuringu läbiviimiseks või ka ravimi väljakirjutamiseks.
Ravida tuleks kogu peret ja mitu korda järjest, sest ravimid ei mõju vastsevormidele, need hävitavad vaid täiskasvanud usse. Ravi on lihtne — tuleb kaks või kolm korda ettenähtud aja järel tabletti võtta. Hoopis keerukamaks osutub lasteaiarühmade hoidmine naaskelsabavabadena. Ajast aega on helmintide tõrjeks soovitatud ka rahvameditsiini vahendeid, näiteks kõrvitsaseemneid ja küüslauku, kuid nende abil võtab naaskelsabadest vabanemine kindlasti rohkem aega.
Ärge sööge pesemata aedvilja
Lisaks naaskelsabale, võib lastel ja ka täiskasvanutel leiduda ka teisi ussparasiite. Hiljutisel külastuskäigul Jõgevamaa haigla laborisse küsisin, milliseid parasiite Jõgevamaal diagnoositakse. Vastuseks sain, et eelkõige saadetakse uuringuks väljaheiteproove solkmete ja laiussi kahtlusega.
Solkmetega võime nakatuda reostunud mulla vahendusel, aga ussi mune võib leiduda ka mullaga kokkupuutunud köögiviljadel: salatil, redistel, porganditel, sibulatel ja isegi maasikatel. Laiussinakkust saame aga liiga vähe kuumutatud kala söömisel. Laiussi esineb tunduvalt enam maakondades, mis piirnevad Peipsiga, seega ka Jõgevamaal. Ühe parasiidi suhtes peaksime veel tähelepanelikud olema, nimelt kutsikasolkme ja sellele lähedaste liikide osas.
Siin on oluline koera- ja kassiomanike suhtumine. Nimetatud parasiite levitavad kutsikad ja kassipojad ning tiined emasloomad oma väljaheidetega. Seega on ääretult oluline, et koerte ja kasside väljaheited koristataks avalikust ruumist, see on aga nende loomade peremeeste ülesanne.
MARE REMM,
Tartu Tervishoiu Kõrgkool bioanalüütikute õppejõud-dotsent
