Naabrimeest meenutades

Pole ma nii vana ühtigi, et hakata memuaare kirjutama, aga ühte kui  teist tuleks küll täna meelde tuletada. Seda Mati Undi mälestuseks. Esmalt meenub, et Mati oli Tartus Timuti tänaval elades mu naaber ja VIII keskkooli päevilt ka koolivend. Aga kui tõsiselt mõtlema hakata, ega siis meil erilisi kokkupuuteid olnudki. Vähemalt esialgu, sest vanusevahe ( mina olin alles kuuenda klassi poisinolk, tema aga juba keskkooli üheksandas) mängis sellises eas oma rolli. Vanusega on aga nõnda, et ajapikku see mõneaastane vanusevahe kaob ja meilgi jätkus juttu rohkemaks kui teretamiseks. Kuigi Mati oli minu meelest üsna sõnaaher, olin vist ikka mina rohkem kuulaja kui rääkija. Undil oli siis “Kollane kass” juba ilmunud. Seda koolialmanahhi “Tipa-tapa…” kuuenda numbrina. Kuulusin tollal  selle ?Tartu VIII Keskkooli komsomolialgorganisatsiooni ja kirjandusringi ühiskondlik-poliitilise ning kirjandusliku väljaande” toimetusse. Et üldse saaksime midagi trükis avaldada, tuli see lohisev-poliitiline lause raamatukesele trükkida. Mäletan koos kirjandusõpetaja Vello Saagega Tallinnas kirjastuse tsensori juures käimist. Mina olin seal vist rohkem näitamiseks, et almanahhi ei pane kokku Vello Saage üksinda, vaid ikka koos õpilasesindusega. Minu mälu järgi “Hüvasti, kollane kass!” suhtes Tallinna sakstel erilisi pretensioone polnud. Siiski küsiti, et mida mõtleb autor, kui kirjutab, et Tartu on keskelt tühi. Saage siis selgitas, et nii see ju on ? kesklinnas asub suur haljasala ?, kuid seletusega ei jäädud rahule ja vähemalt sellele lausele pandi ilmumiskeeld.

Kord naabrimehe pool olles ulatas Mati mulle Hemingway “Vanamees ja meri”, et võta ja loe! Ju ta siis oli seda just hiljuti, ja mine tea, mitmendat korda lugenud. Kui raamatukese tagasi viisin, kuulsin Mati arutlust, kuidas saab vaid ühe kala püüdmisest haaravalt ja hästi kirjutada. Vahel andis ta mõnda oma jutukest lugeda, et mis ma arvan. No mis mina, poisike, ikka mõistsin kosta. Meelde on jäänud üks lookene, kus mees läheb gastronoomiapoodi astronoomiaasju ostma. Mõni aasta hiljem ilmus see lugu ka raamatus. Sehkendasin tollal ka ise mõne luuletuse ja jutukese paberile. Kord ütles Mati, et võiksin oma kaustikut ka temale näidata ? tal olla huvitav teada, millega naabripoiss tegeleb. Kui oma vihikut tagasi tooma läksin, oli Mati napisõnaline, aga seda ka ei öelnud, et viska sulepea nurka ja hakka tegema seda, mida oskad. Kuuekümnendatel oli Timuti tänav linna viimane, lähim bussipeatus jäi Võru tänavale, sinna oli aga kilomeeter maad. Tavaliselt kõndis Mati Unt seda maad raamatut lugedes. Minu meelest oligi tal alati mingi lugemine käsil. Ka siis, kui me mõned aastad tagasi Jõgeva raudteejaamas üle hulga aja jälle kokku trehvasime. Hüvasti, naabrimees!

ARDI KIVIMETS       

blog comments powered by Disqus