Põhiprobleem, millele minu hinnangul tuleks leida kiire lahendus, on haridustöötajate struktuuri vastavusse viimine nüüdisaja nõuetega. Ma ei tahaks alavääristada teisi probleeme (hooned, ainekavad), sest kõik need on omavahel seotud.
Kuidas panna haridustöötaja huvituma oma tööst, et ta tunnetaks ühiskonna tunnustust ja lugupidavat suhtumist, et tal oleks soov ja tahtmine tööle tulla?
Haridustöötajate struktuur eeldab mõningate probleemide lahendamist. Esiteks haridustöötajate kvalifikatsioon, selle tagamine ka tulevikus. Head haridustöötajad peavad olema loomingulise vabaduse, hea mõtlemis-, analüüsimis- ja suhtlemisoskusega.
Kutsumus olla haridustöötaja võib tähendada leppimist ka väiksema palgaga, kuigi see pole aus ja lõpmatuseni ei saa nad seda ka lubada, sest neilgi on oma isiklik elu, lapsed kasvatada ja koolitada.
Õpilased vajavad nii nais- kui meesõpetajaid
Teiseks pole normaalne, et Eestis on enamik õpetajatest (osades koolides täielikult) naised. Küsimus pole selles, et naisõpetaja oleks meesõpetajast halvem. Kindlasti on enamik naisõpetajaid väga head oma eriala spetsialistid. Pigem on probleem tasakaalus. See tähendab, et õpilased vajavad nii nais- kui meesõpetajaid.
Kolmandaks on haridusasutustes oluline tasakaal vanade ja noorte vahel. Tasakaal tagab nii praegusele kui ka tuleviku-koolile tugeva aluse. Vanade õpetajate suuremad kogemused, rahu ning noorte õpetajate suurem avatus uuele, särtsakus rikastavad kooli ning loovad eeldused edukaks arenguks.
Ei tasu muretsema hakata alles siis, kui asi on juba traagiline. Et neid probleeme lahendada ja edu saavutada, ei aita ainult kõlavad sõnad, vaja on raha, mis tekitaks haridusasutustes ka konkurentsi töökohtadele. Viimane tähendab valikuvõimalust.
Reformidega on alustatud valest otsast
Iga piirkonna ? Saaremaa, Põlvamaa, Ida-Virumaa, Valgamaa, Jõgevamaa jne koolid vajavad õpetajaid, sealhulgas pidevalt noort täiendust.
Haridustöötajate palgad jäävad allapoole Eesti keskmist. Mullu I kvartalis oli haridustöötajate keskmine palk (5338 krooni) 84 protsenti vabariigi keskmisest palgast. Tänavu I kvartalis moodustas haridustöötajate keskmine palk (5831 krooni) 86 protsenti Eesti keskmisest brutopalgast (6748 krooni). Kulub aastaid, et taolise tempoga jõuda keskmisele tasemele.
Siit küsimus rahandusministrile: kas haridustöötajate palgad on ikka prioriteet, nagu ta märgib 3. jaanuari Postimehes. Sellest on vähe kasu, kui räägime ainult palkade tõusust nii ja nii mitu protsenti, haridustöötajate palgad tuleks viia vähemalt samale tasemele, mis on avalikus halduses ja riigikaitses.
Mulle tundub, et vähemalt osade reformidega on alustatud valest otsast. Mis ikkagi on riigi eelistus ? kas haridus või tulumaksu vähendamine?
Rahandusministeeriumi juriidilise osakonna juhtaja Alar Urm kuulub ministeeriumi koduleheküljel olevate andmete põhjal nelja ettevõtte nõukogusse. Ainuüksi Eesti Loto tõi Urmile iga kuu 4400 krooni palgalisa.
On ikka võimekaid inimesi, kes suudavad iga kuu lisaks oma põhitööle töötada veel ka nelja ettevõtte nõukogus. Huvitav, kui palju haridustöötajaid peab terve kuu 4400 krooni eest oma põhitöökohal rabama?
Neid ja teisigi sarnaseid näiteid on veelgi. Kas rahandusminister selgitaks, miks haridustöötaja töö on riigiametnikuga võrreldes nii palju väärtusetum?
Keskkoolis õppimist ei arvata pensionistaazi hulka
Nii kaua, kui palk pole viidud inimese töö väärtusega kooskõlla, läheb haridustöötajate struktuur üha hullemaks, häid õpetajaid jääb üha vähemaks. On aeg hakata sellest aru saama. Võime õpetajaid üha rohkem ette valmistada ja tahta nende vanuselist ning soolist struktuuri muuta, kuid kui neile ei tagata tööle vastavat palka, jääb unistus vaid unistuseks.
Eri piirkondade (maakond, vald) koolides on õpetajate huvi tööle asuda ja töötada paikkondlikest iseärasustest tulenevalt erinev. Osades piirkondades on asi päris täbar, osades veel pole.
Haridusministeerium raporteerib, et maaõpetaja palk on maainimese keskmisest palgast suurem ja seda püütakse igal aastal pisut tõsta. Peale maaõpetaja ja ?töötaja palkade erinevuste on olemas hoopis rohkem ja olulisemaid seoseid, mis määravad õpetajate tööleasumise ja töötamise.
Õpetajad võrdlevad maa ja linna vahelisi erinevusi töö-, olme- ja teenindussfääris. Näiteks osa teenuste kättesaadavus on maal raskem ja kulukam kui linnas. Sageli on erialatunde vähem, tuleb leppida väiksema koormusega ja seega ka väiksema palgaga.
Olemasolev pensioniseadus arvestab pensioni määramisel sotsiaalmaksu suurust. Väike palk toob hiljem kaasa ka väikese pensioni. See on veel üks lisafaktor, miks haridustöötajad võivad koolist lahkuda.
Enne kõrgkooli on enamik haridustöötajaid õppinud keskkoolis. See on samaväärne töö kui õppimine kutse- või kesk-eriõppeasutuses. Keskkoolis õpitud aeg aga ei anna praegustele ja veel pikka aega ka tulevastele pensionäridele staaziaastaid, samas kui kutsekooli ja kesk-eriõppeasutuste lõpetajatele annab. Õppimine keskkoolis on samaväärne töö nagu õppimine kutsekoolis või kesk-eriõppeasutuses. Kas see ongi hariduse hindamine, kui haritlased saavad 3-4 staaziaasta võrra vähem pensioni kui näiteks kutsekoolilõpetajad?
Millal hakatakse haridustöötajate tööd väärtustama ja seda vastavalt ka tasustama?</P>
Kuidas ülaltoodud probleemide valguses on Eestis võimalik alandada tulumaksu? Millal ühtlustatakse pensionistaazi aastad keskkooli ning kutse- ja kesk-eriõppeasutuse lõpetajatel?
ALLAN METSA, majandusteadlane