Elu viivad edasi ometi ainult muutused. Olulised asjaolud, nagu muutuste toimumise järjekord ja tehnika, jäävad enamasti tähelepanuta. Pigem seda ei soovitagi näha. Liiga keeruline.
Eelistatum on võimalus mõistmisele vastupidine. Valgustada probleemi kallutatult. Kui seda veel meedia kaudu võimendada, siis hakkab elama müüt.
Poliitikaotsused on tavaelust erinevad
Müüdid ei teki iseenesest. Nad on poliitilise vägikaikavedamise tulemiks. Kes on demagoogias osavam, see jääb avalikkuse silmis õigeks. Nii võib võimaliku möödalaskmise ajada oma järeltulija vähese pädevuse kaela. Iga suunamuutus riigi elus on kantud järjepidevusest. Kui üks valitsus on võtnud vastu otsuse, siis tuleb seda järgmisel kabinettidel täita.
Valitsused peavad, tahavad nad või mitte, arendama edasi eelnevate poolt vastuvõetud otsuseid. See tuleneb riigi valitsemise korrast ja riigieelarve moodustumise kavast. Tihti on ühe otsuse mõju aastate jooksul läbi mitmete valitsuste.
Müüdikujundamise loogika iseloomustamiseks võib tuua eri ajajärkudest kolm näidet.
Kõige mahlakam väide kõlab kümne aasta tagusest ajast. Otsesõnalise süüdistusena on ta võimsaim. Lausa kõnekäänuks on kujunenud, et Eesti põllumajanduse hävitaja on Mart Laar.
Võiks vaadelda, kuidas selline seisukoht tekkis. Põllumajandusreformi kava võeti vastu Eesti Ülemnõukogu otsusega 11. märtsil 1992. Maaelu korraldamise eesmärgiks oli kolhoosikorra likvideerimine ja talude ning maaettevõtluse elluäratamine. Oli, mille poole pürgida. Rahvas oli entusiastlik, sest avanes võimalus saada omanikuks.
Poole aasta pärast toimunud valimiste järel asus riiki juhtima Isamaa valitus, mida kevadel ei osanud ennustada keegi. Uus asus otsustatut ellu viidama. Nende ametnikega, kes ümberkorralduskava olid välja töötanud. Nii täitis Mart Laari valitsus Tiit Vähi kabineti kava. Sama jätkas Andres Tarandi valitsus.
Miljardite väärtuses vara jagamine polnud lihtne ülesanne. Reformi läbi viinud Uno Feldschmidt on ütelnud: “Pea jagas enamasti neil, kes olid juhtivatel kohtadel, kel olid majandusteadmised.” (Maaleht 10.03.2005) Nii juhtuski, et enamus jagatavatest varadest läks kiiresti majandijuhtide haldusse. Sellist ebaõiglust ei olnud paljudel kerge üle elada. Vaja oli patukotti ja selleks sobis noor peaminister ülihästi.
Järgnevalt sai Koonderakond suure valimisvõidu. Eelkõige Mart Laari kui põllumajanduse hävitaja kuju toel. Müüt elas oma elu, sel ajal kui Tiit Vähi teine valitsus lõpetas 1997.aastal enda alustatud põllumajandusreformi.
Raudtee mahaparseldamise müüt
Raudtee parseldamise müüdil on mitu tahku. Esiteks. Põhimõtteline otsus raudtee erastamisest langetati Tiit Vähi teise valitsuse ajal. Esimesed sammud astuti kohe valitsemise alguses. Haapsalu suuna sulgemine tähistab tänavu kümnendat juubelit. Liisk langes augustis 1995. Edasised plaanid olid suuremad. Kavas oli loobuda kogu
raudteevõrgustiku haldamisest. Tiit Vähi poliitikast loobumise järel tegutses samas suunas Koonderakonna järgmine peaminister Mart Siimann. Erastamine kontsessiooni alusel oli lõpusirgel. See tähendanuks riigile raudteest loobumist üsna pikaks ajaks.
1999.aastal tuli võimu juurde kolmikliit. Kahe eelneva valitsuse raudteeveonduse erastamise plaanist ei saanud loobuda. Valiti küll teine tee. Kaubaveod erastati läbi oluliselt läbipaistvama enampakkumise. Mitu aastat tekitasid suured rahad vägevaid skandaale, aga erastamissaaga lõpptulemusena saadi uuelt vedude opereerijalt kätte tasu – üle miljardi krooni.
Veelgi enam. Riik jäi kolmandiku ulatuses Eesti Raudtee osanikuks. Kahjumit tootev ettevõte sai kasumlikult tööle ja lisaks laekub sellest riigile iga-aastaselt 30 miljonit krooni dividende.
Sellest hoolimata elab müüt, mille kohaselt riik on oma õigustest raudteele täielikult loobunud, erastamist toimetnud ministrid pätid jne.
Res Publica kinnisvaraäri
Kolmas tragikoomiline näide puudutab Riigi Kinnisvara ASi. Veel kolmikliidus
rahandusminister Siim Kallase poolt algatatud kinnisvarahalduse eesmärke
teadis ehk Reformierakond. Minule, nagu paljudele teistele, on see jäänud selgusetuks. Ometi ta tegutseb, kusjuures kasumlikult. Raha ühest riigi taskust teise tõstes.
Aeg läks edasi. Uus valitsus, uued tuuled. Res Publica hakkas omamoodi, jõuga Riigi Kinnisvaras korda looma ja kohe tekkis kahtlus, et neil on omakasu mängus.
Koolide, eriti vallakoolide rahaseisud tingivad iga sendi kokkuhoidu. Kasutades Riigi Kinnisvara AS teenust kisub asi rohkem laristamise poole.
Kes süüdi? Loomulikult need, kes sel suunal tegutsevad. Nii on saanud poliitiliste vastaste kaasabil respublikaanidest pea et kinnisvarakratid. Need kolm näidet on vaid väike osa poliitiliste müütide varalaekast, sest poliitikaga seotud müüdid tekivad üsna lihtsalt. Kõigi parteide kohta. Seejärel alustavad nad oma elu, mille käigus lisandub loole pooltõdesid ja valesid. Faktid ei huvita kedagi. Tähtsam on emotsioon. Nii jääb üle tõdeda, et poliitiliste müütidega võitlemine on sarnaneb võitlusele tuuleveskitega.
Poliitikud on varmad müüdiloomist ära kasutama. Unustades, et see võib nende endi vastu pöörata.
ANDRUS VILLEM, kolumnist, Isamaaliit
