Eelmise aasta maikuust peetud läbirääkimised palgaleppe sõlmimiseks jooksid ummikusse, mistõttu arstid ja õed olid sunnitud oma seaduslike nõudmiste täitmiseks välja kuulutama streigi. Tervishoid ja selle rahastamine on keeruline valdkond. Tekkinud kriisiolukord on sünnitanud rea müüte, mida see kirjatükk proovib selgitada.
Müüt nr 1:
Tervishoid saab 2007. aastal raha rohkem kui kunagi varem.
Pole päris õige!
Absoluutarvudes tervishoiukulutused muidugi suurenevad, kuid kogu riigieelarve tulud kasvavad veelgi rohkem ja tervishoiukulutuste osakaal tegelikult hoopis väheneb. Eesti tervishoiukulutuste protsent sotsiaalmajanduse koguproduktist (SKP) on alates 2004. aastast pidevalt vähenenud, 2006. aastal jääb see näitaja alla 5%. Võrdluseks: Lätis oli see 2003. aastal 6,4%, Euroopa Liidu uute liikmete keskmine on umbes 7% ja vanadel liikmetel 9%. See tähendab, et proportsionaalselt kulutatakse meil tervishoiule vähem raha kui teistes Euroopa Liidu riikides.
Haigekassa saab oma tulu peamiselt ravikindlustusmaksust. Loogiline oleks, et raha kulutatakse selleks, milleks see on ette nähtud ? inimeste ravimiseks. Kuid juba mitu aastat laekub ravikindlustusmaksu eelarves planeeritust enam, ära seda aga ei kulutata. Ootamatuteks vajadusteks on haigekassal olemas kohustuslikud reservid, peale selle oli Haigekassa majandusaasta aruande järgi 2005. aasta lõpuks jaotamata kasum 1,219 miljardit krooni. 2006. aasta 9 kuu tulud ületasid kulusid 753 miljoni krooni võrra. 2006. aasta lõpuks on haigekassas jaotamata kasumit tõenäoliselt üle 2 miljardi krooni. 2007. aastal planeeritakse sellest kasutada ainult 176 miljonit.
Paljud inimesed on küsinud, kuhu pannakse nende palgalt makstav ravikindlustusmaks, et tervishoius alailma raha napib. Selgub, et osa sellest jäetakse lihtsalt seisma.
Müüt nr 2:
Tervishoiutöötajate palgad lepitakse kokku haiglate liiduga, riik palgaläbirääkimisi mõjutada ei saa. Täiesti vale!
Palgaläbirääkimistel osaleb vabariigi valitsuse korraldusega moodustatud valitsuskomisjon, mille esimees on sotsiaalminister Jaak Aab.
Haigekassa ostab haiglatelt raviteenuseid valitsuse kinnitatud hinnakirja alusel. Raviteenuse hind koosneb väga paljudest komponentidest alates haiglahoone remondi-, kütte- ja elektrikuludest, aparaatide, süstalde, ravimite ja muu raviks vajaliku hinnast ja lõpetades arstide, õdede jt töötajate palkadega. On välja arvutatud, mis see kõik ühe või teise teenuse puhul kokku maksab.
Oletame näiteks, et pimesooleoperatsiooni hind on 5000 krooni. Kui haiglale tõepoolest makstakski selline summa, oleks kõik korras. Aga hinnakirjas seisab hoopis 4000 krooni. Kuidas ma niimoodi haiglat saan käigus hoida, kui hind ei kata tegelikke kulutusi, imestaksite teie, kui oleksite haiglajuht. Ja saaksite vastuseks: sisemiste reservide arvel. Vaevalt et kellelgi õnnestub sisemist kokkuhoidu teha, tasudes Eesti Energiale või veefirmale arvet vaid osaliselt. Kokku hoitakse ikka ja alati personali palkadelt.
Ei leidu vist teisi majandusvaldkondi, kus tuleb toime tulla majandusseadusi eirates. Meditsiiniasutustelt riik seda nõuab.
Haiglatele ja perearstidele makstav rahahulk sõltub otseselt tervishoiuteenuste hinnakirjast ja haigekassa eelarvest, mille kinnitab vabariigi valitsus. Haigekassa nõukogu esimees on sotsiaalminister.
Müüt nr 3:
Tervishoiutöötajate palk on viimastel aastatel tõusnud üldisest palgakasvust tunduvalt kiiremini ja arstide palk on juba praegu võrdne Eesti kahekordse keskmise palgaga.
Ei vasta tõele!
2005. aastal oli palgaleppega kehtestatud miinimumtunnipalk arstidel 66 krooni ja 2006. aastal 75 krooni, keskastme tervishoiutöötajatel vastavalt 34 ja 39 krooni ning hooldustöötajatel 20 ja 23 krooni.
Sotsiaalministeeriumi palgauuringu järgi tõusis haiglaarstide keskmine palk 2006. aastal 5 krooni võrra tunnis ehk 4,9%. Eesti keskmine kuupalk 2006. aasta 1. kvartalis oli 8591 krooni. Haiglaarstide keskmine palk koos lisatasudega öötöö, ületundide jms eest märtsis oli 16 858 krooni, ambulatoorsete asutuste arstidel 14 874 krooni, keskmiselt seega 15 866 krooni, mis on selgelt madalam kui Eesti kahekordne keskmine palk.
Samal ajal sai palgakokkuleppega kehtestatud miinimumtunnipalgast vähem töötasu 7% haigla- ja 43% ambulatoorsete asutuste arstidest. Õdedest sai miinimumist vähem vastavalt 4% ja 36% ja hooldajatest 6% ja 12%.
Müüt nr 4:
Rahanõudmised on esitatud liiga hilja, riigieelarve on vastu võetud ja haigekassa eelarve valmis. Streik on poliitiline ja ajastatud meelega vahetult enne valimisi.
Pahatahtlik vale!
Ettepaneku palgaläbirääkimisi alustada tegid kutseliidud 20. veebruaril 2006. aastal. Läbirääkimisi alustati ja nõudmised esitati 11. mail. Suvel ja sügisel peeti ka valitsuskomisjoni, haiglate liidu ja tervishoiutöötajate liitude vahelisi läbirääkimisi tervishoiu rahastamise poliitilise kokkuleppe sõlmimiseks. Kokkuleppele ei jõutud, sest riigi esindajad polnud nõus võtma eesmärgiks suurendada 2007. aastal Eesti tervishoiukulutuste osakaalu vähemalt 6,4 protsendini SKPst.
Palgaläbirääkimised seisid oktoobri algusest kuni detsembri keskpaigani, sest puudus riiklik lepitaja. Õiguskantsleri hinnangul rikuti sellega töötajate põhiseaduslikke õigusi. Lepitusprotsessi alustati alles detsembri keskel, enne aga ei oleks seaduse järgi streikida tohtinud.
Müüt nr 5:
Streik kahjustab patsientide huve.
Nii ja naa!
Kahtlemata põhjustab streik patsientidele ebamugavusi, kuid kui tervishoiutöötajate nõudmised täidetakse, tervishoiu rahastamine suureneb ja paremad palga- ning töötingimused pidurdavad arstide ja õdede lahkumist välismaale, paraneb ka arstiabi kvaliteet ja kättesaadavus. Ainult siis võime loota, et edaspidi ei pea kuude kaupa järjekorras ootama ja arstidel-õdedel on võimalik pühendada haigetele rohkem aega ja tähelepanu.
Tervishoiu rahastamise suurendamisest võidab kindlasti ka patsient. Loodame, et mõistate ja toetate meie taotlusi.
Katrin Rehemaa,
Eesti Arstide Liidu peasekretär
