“Halada ei maksa,” on Marel harilikult kombeks öelda, kui kohustused üle pea kasvama kipuvad ning asju ikka täiskäigul ja rõõmsal meelel edasi toimetada. Kurtmisele kuluva energia ja aja eelistab tema lihtsalt asjalikumale toimetamisele kulutada. “Aga ma olen laisk inimene, et ühe koha peale pidama jäänud,” ütleb ta selle kohta, et on ise sündinud ja kasvanud ning koolis käinud Torma vallas ning Sadala koolis ühtejärge veerand sajandit õpetaja olnud.
Väikese koha võlud ja valud
“Üheksa ametit ja kümnes nälg,” iseloomustab Mare oma praegust koolitööd. Sadala-suguses koolis, kus on vähem kui sada last ning mitmed liitklassid, ainult muusikatundide andmisest nädalakoormuseks ei piisa. Kümme aastat on siinne muusikaõpetaja andnud ka kunstiõpetuse tunde, teinud osaliselt ka huvijuhi tööd jne. Tänavune sügis on Marel esimene pärast kahtkümmend järjestikust aastat, kui tal pole oma klassi. Pärast seda, kui ta kevadel oma üheksanda klassi teele saatis, otsustas, et peab veidi vahet, et saaks rohkem aega pühendada iseenda õpingutele Avatud Ülikoolis. Ta kolmest isiklikust lapsest viimane lõpetas kõrgkooli sellel kevadel.
“Nüüd olen ma juba vanaema,” naerab Mare, kuigi vanaemaseisusest on asi veel üsna kaugel. “Vanaemaks” on kooliinimesel ennast pigem põhjust nimetada siis, kui koolipinki tulevad juba ta kunagiste õpilaste lapsed. Mare on aga sedavõrd nooruslik, et tema puhul on seda väga raske uskuda. “Laste keskel olemine aitab noor olla,” leiab ta.
Ühes kohas pikka aega elamisel ja õpetajaks olemisel on aga oma head ja vead. “Kõik on siin nagu peopesal ja vahel teavad teised sinust rohkemgi kui sa ise,” ütleb Mare ning tunnistab samas lõbusa muigega: “Ega vist kuhugi kauaks ära minna ka ei saaks, siis peaks naabrid kaasa võtma, nii tore on koos.”
Lapsedki ei tihka väikeses koolis eriti pahandust teha, kui teavad, et õpetaja tunneb nende vanemaid. Aga samas on õpetajal ka eelarvamustesse takerdumise oht. “Ühtegi halba last ei olegi ilma sündinud. Täiskasvanu ongi selleks, et teda õigele teele aidata ja kiitmisega ei maksa ka koonerdada. Harilikult on aga ikka nii, et kui kõik on hästi, siis on asi nii korras, et sind keegi ei märkagi, tähelepanu äratab laps aga just siis, kui tal midagi halvasti läinud on.”
Laulud väikeste ja suurtega
Sadala koolis on õpetaja Talve üritanud algkassidest ikka mudilaskoori teha ning suuremad lastekooris laulma panna. “Ega valikut sel määral pole nagu suuremates koolides. Tööd tuleb teha nendega, kes olemas on. Eks mõnedki laulavad kooris ka teiste najal,” ütleb ta. Aga ometi on õnnestunud väikese Sadala kooli kooridel ennast kategooriatesse laulda. Ansamblitel on samuti hästi läinud. Möödunud aastal sai näiteks selle kooli tütarlasteansambel ülemaakonnalisel võistulaulmisel esikoha. “Need tüdrukud on väga vahvad ja asjast huvitatud. Nad on praegu kaheksandas klassis ja koos laulnud neljandast klassist alates.”
Juba neli aastat on Mare Talve sõitnud kooliajal üle pühapäeva koos suure grupi Sadala ja Torma kooli laulupoistega Jõgevale maakonna poistekoori proovile. Ta on üks Jõgevamaa poistekoori dirigentidest. Samal ajal teeb proovi ka noorte meeskoor. Väiksemaid ja suuremaid poisse tuuakse bussidega kohale selleks päevaks maakonna erinevatest paikadest. See Eesti Meestelaulu Seltsi ettevõtmine on Mare arvates väga tänuväärne. Nii võib loota, et meestelaulu tõepoolest Eestis ka tulevikus on. Igatahes on poisid vapralt vastu pidanud, kui arvestada, et kell üheksa hommikul hakatakse sõitma ja tagasi jõutakse alles kella nelja paiku. “Ju peab ikka olema midagi, mis meeldib,” leiab Mare. Arvestatav osa Jõgeval koos käivast poistekoorist on aga just tulnudki koos õpetaja Talvega. “Eks poistega ole ikka rohkem hoolt ja tähelepanu vaja kui tüdrukutega, aga üldjuhul virisevad nad alati vähem kui tüdrukud,” leiab õpetaja.
Mõni aeg enne, kui Sadala lauluõpetajale tehti ettepanek maakonna poistekoori dirigeerima hakata, oli tema juhatusel laulnud juba Torma valla segakoor, kes ligemale aasta tagasi tähistas oma viiendat sünnipäeva. Selle koori sünnist kõneleb Mare nii: “Siis, kui tekitati Torma Valla Maanaiste Selts, hakkas idanema ka koori loomise mõte. Esimesele kogunemisele tuli aga vaid seitse naist. Nüüd on meie nimekirjas kokku kaheksateist inimest, kolm neist õnneks ka mehed. Hoiame neid mehi, et oleks kooril kõlajõudu. Nad on tublid ja hakkama oleme saanud, aga muidugi oleks mehi juurde vaja.”
Oma tavad ja sõidud
“Hea, et nad on ikka püsima jäänud,” ütleb Mare oma täiskasvanute koori kohta ning leiab, et see on omamoodi mõnusaks vahelduseks muutunud ka ta enese argipäevades. “Hoopis teine maailm, teised mured ja rõõmud,” ütleb ta. Ju pakub see midagi neilegi, kes laulma tulevad. “Tuleme teist korda nädalas ka kokku, et saaks rääkidagi,” oli üks lauljatest kunagi öelnud. Üldjuhul saadakse siiski kokku kord nädalas. Igal suvel aga võetakse ette ikka mingi ühine sõit mõnda Eestimaa huvitavamasse paika.
Torma valla laulurahvas on esinemas käinud Soomes sõprusvallas, osa võetud on Tallinna laulupeost, mis mõnelegi lauljatest oli elus esimene kogemus. Lauldud on Peipsi-äärsete maakondade laulupäevadel, Tallinnas Õllesummeril ja mujal. Iga-aastaseks tavaks on jõulude ajal üles astuda Torma kirikus. Ja muidugi ei möödu ükski valla suurem sündmus ilma oma segakoorita.
Praegu kuluvad aga õpetaja Mare Talve päevad järjekordsele õppeaastale Sadala koolis, sest vaatamata kuitahes pikaajalisele laste keskel olemisele on õpetajalegi alati septembrikuus kõik uus.
VAIKE KÄOSAAR
