Kena kevadise ilmaga peaks olema inimesel muudki teha kui muuseumis istuda. Möödunud laupäev näitas siiski, et kui muuseumis midagi põnevat pakkuda, saab rahva aiamaalt ja grillipadade juurest ära meelitada küll. Just erilise ja põneva pakkumiseks muuseumiöö välja mõeldud ongi.
Jõgeval Betti Alveri muuseumis algas ööprogramm filmivaatamisega. Seda eeldas tänavuse üle-eestilise muuseumiöö motogi — “Öös on kino”. Filmis “Puu sõbraks” tutvustas Hendrik Relve Eestimaal kasvavaid puid ja põõsaid.
Eestimaal leidub aga ka inimesi, kelles on samasugune vägi nagu puudes ja põõsastes. Üks selliseid on Viljandimaal Tuhalaanes elav Jaak Tuksam, kelle kontsert kujunes Alveri muuseumi ööprogrammi kõrgpunktiks. Kontserdi ajal tiksus kogu aeg peas küsimus, kust see mees nii õigeid, st igaüht meist puudutavaid tekste leiab, kuidas need ülisobivasse muusikalisse vormi valab ning kuidas nii jämedate sõrmedega nii keerulisi kitarripartiisid mängib.
“Laulu jaoks peab kõigepealt hea luuletus olema. Ma igasugust plära ei tahaks laulda,” ütles Jaak Tuksam. “Kui luuletus on olemas, siis hakkab ühel hetkel viis peas tiksuma. Igal inimesel tiksub peas midagi. Võib-olla on see vaimuhaigus.”
Tuksami sõnul ei lähe tema laulud peale just igale seltskonnale. Betti Alveri muuseumis koos olnud kaifisid neid aga täiega. Kõige rohkem sai Tuksami suust kuulda Ernst Enno tekste, ent oli ka Kaplinskit, Suitsu, Viidingut, Rahmanit ja Trulli.
Ööprogrammi lõpetuseks viis Jõgeva Sordiaretuse Instituudi agronoom Sirja Ohakas kohalolnud pildiretkele Vietnami ja Taisse. Oleks viinud ka Laosesse, aga enne lõppes vaatajate ja jutustaja-pildinäitaja jaks: koduteele asusid visamad niigi alles veerand kahe ajal.
Möödunud sügisene reis Vietnami, Taisse ja Laosesse oli Sirja Ohaka jaoks juba kolmas kokkupuude Kagu-Aasiaga. Kahel korral on ta seal käinud koos tütre Signe ja ühel korral koos tütre Margitiga. Ühelgi korral pole nad kasutanud turismibüroo teenuseid, vaid reisi ise ette valmistanud. Nii tuleb odavam ja näeb rohkem.
Turvaline ja odav
“Kagu-Aasias meeldib mulle käia sellepärast, et seal võib kahekesi seljakottidega ringi käies üsna turvaliselt tunda,” ütles Sirja Ohakas. “Ning kui näiteks Tallinnas ma ei tunne ennast n-ö valge inimesena, sest tänavakohvikutes pakutavate toitude-jookide hinnad pole mulle taskukohased, siis Kagu-Aasias võin minagi endale taksosõitu ja restoranilõunat lubada.”
Kui Jõgeval tähistati muuseumiööd kolmandat korda, siis Põltsamaal oli see juba neljas kord. Põltsamaa lossikompleksi muuseumiööst osa saama tulnutel oli võimalus vaadata mitut Põltsamaaga seotud filmi. Esimene filmidest rääkis siiski tuntud eesti ajakirjanikust Feliks Leedist. Näha sai ka filmi “Elutöö”, milles kesksel kohal 2004. aastal Põltsamaal Sõpruse pargis toimunud rahvusvaheline graniitskulptuuride festival ja selle korraldaja Ants Paju. Kõnealuse filmi operaator on põltsamaalane Ellar Sügiste.
Kõige rohkem köitsid kohalike inimeste tähelepanu kroonikafilmide katkendid, mis rääkisid nii ajaloolisest kui ka tänapäevasemast Põltsamaast. Neid vaadates pandi pilt mõnikord sootuks seisma, et anda publikule võimalus filmil olevat inimest, hoonet või objekti paremini ära tunda.
Enne ja pärast krooni tulekut
Omaette huvitava peatüki moodustasid muuseumiöö programmis reporter Rein Viru ja operaator Heino Suttingu poolt 1992. aastal tehtud filmid, milles jäädvustatud üks oluline periood Põltsamaa kandi ja kogu Eesti ajaloos: aeg enne ja pärast krooni käibeletulekut. Vähemalt üks muuseumiööle tulnud Põltsamaa mees — Jüri Männiksaar — võis ennast selles filmis esinemas näha.
Muuseumiööl pakuti ka võimalust imetleda Põltsamaa linna kirikutornist. Kaunist vaadet nautinud Joel Kulu lausus, et kaugeima objektina paistis kätte Pilistvere kirikutorn. Samas avaldas ta kahetsust, et lossikompleks ülevalt vaadates, nagu maapinnaltki, kurb ja lagunenud välja näeb.
Urmas Vasemägi ja Sirje Haavel olid Põltsamaal toimunud muuseumiööle saabunud Jõgevalt. Urmas Vasemägi sõnul külastavad nad tavaliselt muuseume üsna harva, kuid muuseumiöödel on nad ikka käinud. Nende meelest tasub muuseumiööl muuseumi külastada kasvõi juba sellepärast, et siis pääseb sisse tasuta.
i
RIINA MÄGI
TOOMAS REINPÕLD
