Möödunud neljapäev oli Põltsamaa muuseumile pidulik, sest tähistati 15. sünnipäeva.
Muuseumi oli sel puhul kogunenud päris palju rahvast, enamasti ikka Põltsamaalt, aga ka külalisi kaugemalt. Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots lausus, et tal on olnud võimalus viibida 15 aasta eest muuseumi pidulikul avamisel. Linnapea tänusõnad kuulusid nendele inimestele, kes Põltsamaa muuseumi taastamise eest võitlesid. Just seetõttu tegi muuseumi juhataja Rutt Tänav ettepaneku mälestada vaikusehetkega kolme väga palju andnud inimest, keda enam meie keskel pole. Need olid Elle Kull, Tiiu Pihlakas ja Heino Joost.
Põltsamaal õmmeldi valmis esimene rahvuslipp
Jaan Aiaots pidas oluliseks, et aja jooksul on muuseum juurde saanud infopunkti funktsiooni, mis on lisanud tuntust kaugemalgi. Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku sõnul oli muuseum Põltsamaal olemas enne Teist maailmasõda. “Põltsamaa on nii väärika ajalooga paik, et lausa patt oleks, kui siin muuseumi poleks. Eesti rahva mälu hoidmisel on ka Põltsamaal väga tähtis roll,” rääkis ta. Pajusi valla poolt Põltsamaa muuseumi tervitama tulnud vallavanem Reet Alev lausus, et talle jäi hommikusest raadiost kuuldud maakonnalehtede tutvustusest nukras mõttes meede, et Põltsamaa muuseumile on pandud tõsine kohustus omatulu teenida. Pajusi vallavanem kutsus Põltsamaa linnajuhte mõtlema sellele, et muuseum pole koht, kus omatulu teenimine esiplaanile seada. Reet Alevi sõnul on tema sooviks, et kohalikud inimesed sagedamini oma kodulinna ja –piirkonna muuseumi külastaksid, selle edasisse tegevuse suhtes arvamust avaldaksid ning nõu ja jõuga kaasa aitaksid.
EELK koguduse õpetaja Markus Haamer tõdes, et muuseumis talletatav vara pole just selline, millega kuhugi väljanäitusele saaks minna. Ometi on see äärmiselt tarvilik tuleviku tarbeks. Haameri sõnul tunneb ta rõõmu, et inimestel on olnud võimalus Põltsamaa muuseumis sealseid eksponaate vaadata ja nende kohta selgitusi saada. Muuseumi suur sõber, Järvamaal elav Einar Hiob oli muuseumi sünnipäevaks valmis saanud viienda ajaloovihiku, milles on pikemalt juttu meie rahvuslipu sünniloost ja Emilie Beermannist, kes selle valmis õmbles. Tegelikult oli Einar Hiob varem tänaseks manalateele läinud Heino Joosti õhutusel valmis kirjutanud kolmanda ajaloovihiku “Gustav Beermanni radadel”. Aastal 2009, kui Põltsamaal tähistati suurejooneliselt Eesti lipu 125. sünnipäeva, tekkis Hiobil idee kirjutada järjekordne ajaloovihik, mis seekord keskenduks Emilie Beermannile kui Eesti lipu autorile. Nüüdseks on see valmis ja kannab pealkirja “Emilie Beermann, Eesti lipp ja Põltsamaa”.
Paljust ei juletud rääkida
Endine varahoidja Vilja Roots lausus, et meil tuleb tagantjärele tänada Tiiu Pihlakat, tänu kellele muuseumi loomine tegelikult teoks sai. Roots lisas, et kunagi rääkisid väga põnevatel ajaloolistel teemadel tema vanemad. Kuid ta oli vanade vanemate laps ja seetõttu jäi ta küllalt noorena neist ilma. Ning ühtäkki mõistis ta, et oleks pidanud vanematelt palju rohkem teada saama. Naine hakkas edaspidi omal käel koguma mälestusi endise Põltsamaa kihelkonna inimestelt. Tema sõnul nõukogude perioodil inimesed paljudest juhtumistest ja sündmustest rääkida ei julgenud. Ühel heal päeval 2001. aastal astus Vilja Rootsi juurde praegune muuseumi juhataja Rutt Tänav ja kutsus teda sinna tööle. Nii ta selle ettepaneku vastu võttiski. “Minul sai siin muuseumis kümme aastat töötamist täis. Võin öelda, et kõik hetked ja ettevõtmised siin olid tõesti ilusad ning põnevad ja järjest põnevamaks muutus. Siis aga juhtus tervisega väike äpardus ja nii ma selle töö siin lõpetasin. Aga ma tahan öelda praegustele muuseumi töötajatele, et siin muuseumis on hoiul meie piirkonna rahva mälu ja see tuleb säilitada,” rääkis endine varahoidja Vilja Roots.
i
TOOMAS REINPÕLD
