Mustvee naiste kunstitööd on omapärased ja fantaasiarikkad

Kes praegu väljas olevale näitusele Mustvee naiste kätetööd vaatama läheb, sellel peab olema ilmselt piisavalt aega ja ka teravat silma. Pilkupüüdvad pannood ja seaded lausa sunnivad pikemalt vaatama jääma ja lähemalt uurima, millest see ilu kõik tegelikult koosneb. Põnevust igatahes jagub ja päris kõike ilma asjaosaliste endi selgitusteta ehk ära ei arvagi. Näiteks seda, et värsketest vahtralehtedest saab moodustada ilusad roosid, mis pärast kuivatamist veelgi kenamad välja näevad, või et virsikukivid võivad muu materjali hulgas eriliselt efektselt mõjuda. 

Midagi ei või ära visata

“Näitame, mida me sügisel kuivatatud materjalist talve jooksul teinud oleme,” võtab asja lühidalt kokku raamatukogu juhatajast naisteklubi liige Laidi Zaleke?ina. Kokku kogutakse ja kuivatatakse aga kõikvõimalikke seemneid, jääke ning metsas, aias, rannas ja põllul leiduvat. Ja nagu selgub, saab hea tahtmise ning nuputamisega neist teha päris omapärast kunsti. Kaht teineteisega sarnanevat tööd igatahes naljalt ei leidu. “Raamatud ja ajakirjad on abiks ka, aga üks ühele pole me sealt midagi maha kopeerinud. Kui kellelgi mingi uus mõte tuleb, jagab seda teistega. Mitu pead on ikka mitu pead,” kinnitavad koos Laidiga naisteklubilased Svetlana Jer?ova ja Lukija Suvorova. Lukijat ehk Ljusjat, nagu kaaslased teda kutsuvad, võib lausa naisteklubi varahoidjaks nimetada. Temal olevat suur maja, kus üks tuba kõikvõimalikku kuivatatud materjali täis, nii et jätkub teistelegi. Muidugi varub igaüks kõikjalt veel, mida leida. Alates teokarpidest, tammetõrudest, kastanimunadest, käbidest, juurikatest, viljapeadest igasuguste viljade ja seemneteni. Käiku lähevad ka pudelikorgid, kirsi-, virsiku ja muude luuviljaliste kivid. “Peseme ja kuivatame ära, ega minema visata ei või midagi,” naeravad naised. “Tuleb hinnata seda, mis olemas on,” kinnitab Laidi. Ka seinapannoode põhjadeks on enamasti jäägid ? remondist üle jäänud laminaatplaatide tükid.

      Üks ilus ja tänuväärne materjal on kahtlemata pilliroog. Kui kõike muud kogutakse suvel ja sügisel, siis pilliroo korjamiseks on just talvel sobiv aeg. Mustvee naisteklubilaste meisterdatud pilliroost seaded ehtisid ka 28. novembril Mustvee kultuurikeskuse fuajeed, saali ja lava, kui siin peeti vabariigi aastapäeva auks ülemaakonnalisi pidustusi. “Kui muidu kurdetakse, et järv kipub pilliroogu kasvama, siis meie jaoks on pilliroog kuldaväärt asi ja korjame seda päris hoolega,” kinnitavad Mustvee naised.

Suvel proovitakse ärinaisi mängida

Juba aastaid neljapäevaõhtuti raamatukogu ruumidesse kogunev Mustvee naisteklubi, endiselt rõõmus ja üksmeelne eesti-vene segakeelt kõnelev seltskond, säilitab järjekindlalt ka  traditsioone. Regulaarselt pannakse oma töid üles näitusteks, kusjuures alati on vaatajatele pakkuda mõni üllatus. Traditsiooniks on saanud ka naiste talgupäevad linna heakorrastamiseks ja igasuvised ekskursioonid. Eelseisvale ekskursioonile mõeldes on klubilastel plaanis linnapäevadel ka pisut raha teenida. Kui seni on tehtud töid näitusteks ja kingitusteks, siis nüüd üritatakse neid ka müüki panna. “Paneme  linnapäevadel oma telgi üles ja proovime natuke ärinaisi mängida, ehk saame ekskursioonikulude katteks veidi raha,” räägib Laidi.

Praegust näitust saavad huvilised näha selle nädala lõpuni. Naisteklubilased aga hakkavad õige pea valmistuma juba järgmiseks, ületõusmispühade näituseks. See tuleb rohkem kevadehõnguline, kasutatakse ka eluslilli, pajuurbi jms. Kaseoksad pannakse näitusele mõeldes juba varsti vette. Suvised ettevalmistused on samuti juba käsil, mis tähendab, et varutakse hoolega seemneid. “Et oleks, mida kasvama panna ja jälle kuivatada,? ütlevad Laidi, Svetlana ja Lukija. Viimastel aastatel on naisteklubilased istutanud lilli rannas seisvasse paati ja hoolitsenud selle eest, et seal suvi läbi õiteilu püsiks. 

Et eeloleval sügisel alustatakse Mustvees eeldatavasti raamatukogu juurdeehitusega, on loota, et täitub ka naisteklubi rahva ammune unistus saada oma käsutusse oma nurgakene, kuhu võiks jätta pooleliolevad tööd ja materjali, et ei tarvitseks neid enam kottidega edasi-tagasi kanda.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus