Esmapilgul näib, nagu oleksime valesse kohta sattunud: oleme tulnud Jõgeva Ühisgümnaasiumi Kuldsete Käte Kuud kaema, aga leiame kunstiklassist eest hoopis mustade kätega noored inimesed. Mustaks on need teinud trükivärv: klassis käib parasjagu linoollõiketehnikas piltide trükkimine.
“Õpetaja, mu porgandist ei jäänud midagi alles!” “Õpetaja, see ei tulnud mul jälle välja!” “Õpetaja, kust ma lappi saan?” “Õpetaja, kas ma võin veel ühe linoolitöö teha?”
Kurtmisi ja küsimusi sajab kunstiklassi igast nurgast. Kõigile korraga õpetaja Anne Jaama ka kõige parema tahtmise juures vastata ei jõua. Aga järgemööda küll.
Neiu, kelle pildil porgand jänese kõrvalt kaduma läks, saab teada, kuidas see tagasi võluda: ülearune trükivärv, mis linoolplaati uuristatud porgandi piirjoontesse on valgunud, tuleb tiku abil välja kraapida ja siis proovida uus väljatrükk teha. Tüdrukul, kes kurdab, et pilt jälle välja ei tulnud, soovitab õpetaja linoolplaadilt märja lapi abil vana paksu ja juba kooruma kippuva värvikihi maha pesta, rulli abil uue kihi peale kanda ja siis pressi all uue tõmmise teha. Lapi palub õpetaja võtta kraanikausi juurest ja selle pärast tarvitamist minema visata: seda veel vaja, et kraanikauss lappi pestes mustaks saaks! Neil, kes uut tööd teha tahavad, lubab õpetaja uue linoolitüki võtta.
Linoollõiketehnikas piltidele on IXa klassi õpilased — just nemad hetkel Kuldsete Käte Kuu peategelased ongi — jäädvustanud enamasti mitmesuguseid loomariigi esindajaid. Ja iga pildi peale on kirjutatud ka üks sõna.
„Sõna palusin kirjutada selleks, et lapsed saaksid paremini aru põhimõttest, et linoollõike puhul tuleb kõik teha peegelpildis: siis on väljatrükil asjad õigetpidi,” ütleb Anne Jaama. „Liblika puhul pole ju näiteks erilist vahet, kas kujutis on peegelpildis või mitte, aga teksti puhul küll.”
„Linoollõike kallal on hästi mõnus nokerdada,” kiidab IXa klassi õpilane Alice Post. „Trükkimine on eriti põnev: kunagi ei tea ette, mis täpselt pressi alt välja tuleb.”
Lisaks linoollõikele ergutab õpetaja diatüüpiatehnikat proovima. See käib nii, et õhukese trükivärvikihiga kaetud plaadile pannakse valge paberileht ning joonistatakse sellele teravaotsalise pliiatsi või pastakaga pilt. „Õige” pilt tekib samal ajal paberi alumisele poolele: paberi ja trükivärvise plaadi kokkupuutest. Needki tööd tulevad põnevad. Sest musta trükivärviga kokku saanud käed on tegelikult tõesti pigem kuldsed. Või saavad kunagi kuldseks.
Nädalast kuuks
Kuldsete Käte Kuud korraldatakse Jõgeva Ühisgümnaasiumis juba kolmandat aastat. Enne seda oli kunstiõpetusel ja käsitööl, nagu paljudel teistel õppeainetel selles koolis, oma nädal. Paraku muutus see õpetajatele üsna koormavaks: kui terve nädala jooksul igaks õhtuks igasuguseid materjale ja töövahendeid ette valmistada tuleb, siis oled nädala lõpuks nagu tühjaks pigistatud sidrun. Nii kavatsesid Anne Jaama ja tema käsitööõpetajast kolleeg Maris Prii asjast sootuks loobuda, aga matemaatikaõpetaja Eve Roos pakkus välja teise lahenduse — kunsti- ja käsitöönädala ettevõtmiste hajutamise terve kuu peale. Nüüdseks vilistlase staatusse jõudnud Amita Kulina mõtles välja nimetuse Kuldsete Käte Kuu. Ja oligi uuele traditsioonile alus pandud.
Kuldsete Käte Kuul püütakse teha seda, mille jaoks tavatundides aega ei jää, aga mis õpilastele põnevust pakub.
„Ainekava on kunstiõpetuseski päris tihe ja tundides n-ö plaaniväliseid asju tavaliselt teha ei jõua,” ütleb Anne Jaama. „Samas on alati neid, kes millestki eriliselt vaimustuvad ja tahaksid sellega rohkem tegelda. Teistest koolidest meile tulnud lapsed pole näiteks enamasti linoollõiget varem proovida saanud ja väga rõõmsad selle võimaluse üle.
Raamatud ja kalender
Mida siis 1. veebruarist alanud Kuldsete Käte Kuu jooksul peale linoollõigete veel tehtud on? Viienda klassi õpilased proovisid näiteks väikseid animafilmiklippe teha. Papist ja traadist meisterdatud lamenukud asetati maalitud taustale ning hakati neid siis vähehaaval liigutama ja iga liigutamise järel pildistama. Üksikutest kaadritest on liikuv pilt veel kokku monteerimata. Selle töö juurde lubab Anne Jaama appi võtta mõned suuremad poisid, kel see paremini „käpas”.
X ja XI klasside õpilased meisterdasid paberist väikesi iluraamatuid, millesse saab kauneid soove kirjutada. Tüdrukud tikkisid Maris Prii juhendamisel numbrite ja rahvuslike motiividega lapikesi, millest pannakse kokku omanäoline kalender. Kuuendate klasside poisid tegid õpetaja Enn Pärtelpoja juhendamisel puujuurikatest kujusid. Juurikad tõi õpetaja oma talu metsast. Märtsi alguses seisab veel ees kehamaalingute tegemine.
Kuldsete Käte Kuu raames valminud töid saab juba praegu kooli koridoriseintel näha. Iluraamatukestest kingiti osad ära sõbrapäeval, osa aga eile Siimusti Metsatarekese lastekodu lastele: seltskond XIa ja b klassi õpilasi ja üks vilistlane käisid nendega koos kelgutamas. Kehamaalingud kavatsetakse jäädvustada fotodele.
Küsimusele, kas tänapäeva lastele ikka meeldib veel üldse meisterdada, vastas Enn Pärtelpoeg diplomaatiliselt: „Hooti ikka veel meeldib. Kui üks hakkab ees midagi põnevat tegema, siis tahavad teised ka proovida. Ja neljanda klassi poisid võtavad veel päris hästi „tuld“. Üheksanda omad kipuvad juba filosofeerima, et mis me ikka selliste asjadega jändame, kui poest on kõike saada. Aga samas võib puutööst mõnele tänapäevalgi leivaamet saada.”
RIINA MÄGI
