„Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased. Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“ See mõte pärineb Lev Tolstoilt, täpsemalt tema romaanist „Anna Karenina“. Olen selle tõdemuse peale mõelnud viimastel kuudel korduvalt, kui minu katsed tuua riigikogu suurde saali psühhiaatrilise abi seaduse täiendus on põrkunud valitsusliidu saadikute külmusele ja küünilisusele.
Jutt käib eelnõust, mis on suunatud laste aitamisele ja pälvinud üksjagu ka meedia tähelepanu. Seadusemuudatust, mis võimaldaks alla 18-aastastel pöörduda vanema nõusolekuta psühhiaatri poole, ei vaja tõepoolest need pered, kus suhted laste ja vanemate vahel on korras, kus lapsed kuulatakse ära ja kus valitseb armastus ja usaldus.
See muudatus ei puuduta perekondi, kus kodus räägitakse nii rõõmudest kui ka muredest, kus laste rõõmud on kogu pere rõõmud ja muredele otsitakse koos lahendusi. Sellistes peredes kasvavad lapsed, kes üldjuhul astuvad täiskasvanuellu turvatundega ja oskavad seda edaspidi pakkuda ka oma lastele.
Kõigis kodudes pole hästi
Kaugeltki mitte kõik lapsed ei sirgu aga sellistes peredes. Ma olen õppinud sotsiaaltööd ja teinud enam kui 20 aastat erialast tööd Viljandi linnas, kus juhtisin sotsiaalametit ja töötasin ka valdkonna abilinnapeana. Töö viis mind kokku just nende peredega, kus suhted olid vanemate, aga tihti ka vanemate ja laste vahel halvad või väga halvad ja kus nii mõneski kodus valitses lähisuhtevägivald.
Puutusin kokku vanemliku hoolitsuseta lastega ja ka seksuaalselt ärakasutatud lastega. Ja siis olid veel nn pangakaardilapsed. Tegu oli lastega, kellel ei olnud majanduslikke probleeme, aga kelle emad-isad töötasid enamasti välismaal ja vahel tuli vanematel lastel olla nooremate kasvatajaks. Kui hästi läks, olid olemas vanaemad-vanaisad. Neil lastel puudus kõige olulisem – õnnelik lapsepõlv koos turvalisega koduga, mis annab kindluse ja teadmise, et raskuste korral on vajalik abi olemas.
Siinkohal tuleb rääkida ka kooli- ja internetikiusamisest, kus lapsed vajavad täiskasvanute abi, kuid sageli häbenevad teismelised oma vanemate poole pöörduda. Ülimalt kurb lugu juhtus aastate eest Viljandis, kus enesetaputeed läks noormees, kes arvas ennast suhtlevat teise noorega, kuid keda pettis täiskasvanud pedofiil ja ahistaja. Noormehel oli häbi oma vanematele juhtunust rääkida ja ta ei leidnud muud väljapääsu kui vabasurm.
Ei lastekaitsetöötajatele ega ka kohtutele pole võõras olukord, kus vanemad on lahku läinud ja vaidlevad inetult lapse hooldusõiguse üle. Sellised lood mõjuvad lastele vaimselt rängalt.
Piirang võib takistada abi
Tulen tagasi psühhiaatrilise abi seaduse paranduse juurde, mille ma läinud aasta detsembris riigikogule esitasin ja mille esimene lugemine toimus jaanuaris.
15. juunil lõppes sotsiaalkomisjonis ligi viis kuud kestnud kõrvulukustav vaikus – koos mittetulundusühingute esindajate, lastepsühhiaatri ja õiguskantsleri kantselei esindajaga arutasid komisjoni liikmed eelnõu, mille eesmärk on kindlustada raviga ka need noored, kes pöörduvad psühhiaatri poole ise, vanema nõusolekuta.
Istungi ajaks oli komisjonile laekunud 36 noorte ja vaimse tervisega tegeleva organisatsiooni ühine pöördumine, mis teatas, et „muudatused, mis annavad noortele lisavõimalusi abi saada, peaksid olema rahvatervise huvides ja seega ka riigikogu prioriteet.“ Hoiatavana peaksid otsustajate silme ees olema laste enesetapud. Kui 2019. aastal läks vabasurma kaheksa last, siis tänavu on esimese nelja ja poole kuu jooksul olnud seitse nii traagilist juhtumit.
Selgituseks. Kehtiv seadus ei luba lapse seadusliku esindaja või kohtu loata anda alaealisele psühhiaatrilist abi. Üldjuhul on vanemate kaasamine ravisse vajalik, aga on olukordi, kus see piirang takistab laste aitamist.
Näiteks siis, kui laps on perevägivalla või väärkohtlemise ohver või kui vanem on välismaal või on tal endal vaimse tervise probleemid. Eelnõu lubab anda piisavalt küpsele ja kaalutlusvõimelisele noorukile ravi ka siis, kui vanemate luba puudub. Nii saab edaspidi õigel ajal aidata näiteks teismelist, kes kannatab depressiooni, söömishäire või mõne sõltuvuse käes. Mõistagi peab ravivajadus olema meditsiiniliselt põhjendatud.
Eelnõu kohta uskumatuid valeväiteid esitanud saadikutele ütlen, et arutelu on alati parem kui vaikelu. Ja parlamentaarses riigis on parlamendi täiskogu koht, kus hääletusega oma poolehoidu või vastuseisu väljendada. Laste parimates huvides tuleb seadust muuta, nii et keegi ei jääks vajaliku ravita. Loodan väga, et see arusaam jõuab ka koalitsioonierakondadesse ja eelnõu saab varasügisel seaduseks.
Helmen Kütt,
riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees, SDE
