Piparmünt üks vanemaid kultuurtaimi, kelle kodumaaks peetakse Hiinat. Aga kõige rohkem tarbitakse ja kultiveeritakse teda tänapäeval Suurbritannias. Olen teadnud, et piparmünti korjatakse vahetult enne õitsemist, aga siis võiks ju õisi ka tarbida? Foorumis arutati, ja mõni leidis ka nii, et õied ei tee midagi halba, mõned olid seni kasutanud vaid lehti või siis varsi ka. Esiletoodud arvude põhjal on ju õied tõhusamadki, aga isegi ürditalude segudes on mainitud vaid piparmündi lehti?
Kõige tähtsam mõjuaine on mentool, mida piparmündist põhiliselt toodetaksegi. See aine laiendab reflektoorselt veresooni ja vähendab närvilõpmete tundlikkust ‒ võtab ära valu. Seetõttu kuulub mentool validooli, valokardiini ja südametilkade koostisesse. Piparmündi ekstrakte ja teed kasutatakse vee väljaajajana, hüpertoonia, gastriidi, astma, mao haavandite, sapipõie ja maksapõletike korral. Veel kõhuhädade, närvilisuse ja unetuse korral, nimekiri sai pikk, nagu enamiku ravimtaimede puhul! Seetõttu ei jäägi mul tihti meelde, mille vastu miski on, sest enamasti on nad multifunktsionaalsed, mõjuvad hästi paljude hädade puhul.
Teed valmistatakse kahest teelusikatäiest peenestatud ürdist klaasi keeva vee kohta ja hoitakse kaanetatult kümme minutit. Tõmmist lastakse tõmmata kuni kolm tundi ja juuakse lonkshaaval päeva jooksul, kõhuhädade puhul juuakse jahtunult. Piparmündi aromaatsus laseb teda kasutada väga laialdaselt kulinaarias, mida kõike temaga maitsestatakse – ei jõua üles lugedagi. Eriti levinud on ta inglise köögis.
Eestis on enim levinud piparmünt (Mentha+piperita), kes on vesimündi ja rohemündi hübriid. Piparmünti paljundatakse ainult vegetatiivselt, 10-15 cm pikkuste risoomitükkidega, mis istutatakse 7-8 cm sügavuste mullasse tõmmatud rennide põhja. Pikapäevataimena kasvatab ta kõrgust ja õitseb siis, kui päeva pikkus on üle 14 tunni.
Lühipäevatingimustes moodustavad taimed rohkem maapealseid võsundeid, mille abil saab ka paljundada. Sügisel võiks istanduse katta 5-cm paksuse turba või kompostikihiga, sest lumeta talvel võivad pinnalähedased risoomid külmuda, soovitab Kubja ürditalu peremees Rein Sander oma ravimtaimede raamatus. 2006.aasta talvel hävis seal peaaegu kogu piparmündiistuandus.
Minul on piparmünti õues mitmes paigas, ma ei hoolitse enam tema eest, kuigi kunagi kasvatasin ka vagudes. Lihtsalt kohad, kus näen piparmünti, jätan niitmata. Esimesed risoomid tõin ühest kooliaiast, kus kunagine peenar oli rohumaaks muudetud ja vikatiga niites avastasin need – õhk oli tugevalt piparmündilõhnaline. Vesimündiga kohtusin 50 aastat tagasi Viidumäel, kus kauaaegne juhataja Mari Reitalu saatis mind seda ühest allikanirest vesimünti tooma tee jaoks. Pärast olen ka teda veekogudest otsinud, eriti pole leidnud. Aga naabrimaise käest sain pikalehelise mündi, mille lehed tegelikult on hoopis ümaramad kui tavalisel piparmündil. See kasvab mul küll otse ukse ees peenral, on väga kõrge ja vohav ja mida rohkem ladvaosi me tee jaoks ära murrame, seda rohkem uusi latvu tekib! Ta on hallikate lehtedega ja mahedama lõhnaga…
Ka on tore hõõruda laubale ja meelekohtadele piparmündiõli – aitab pingepeavalude vastu! Tõhusus pidi paratsetamooliga võrdne olema! Ühes Marylandi osariigi koolis telliti õpilastele riiklike testide ajaks piparmündikomme ‒ selle taime lõhn (ja ka kompveki söömine?) aitavat suurendada mõtteerksust, motivatsiooni ja parandada keskendumisvõimet. Lõhn on hea ka kinnise nina puhul. Sellel mingit teaduslikku põhjendust polevat, aga inimesed tunnevad pärast piparmündi nuusutamist, et neil on kergem hingata. Isegi seenhaiguste vastu aitab ‒ nahale tuleb panna värsketest lehtedest putru. On ühed putukad, kes ei sallivat piparmünti ‒ sääsed! Seegi meie võit.
Vanad araablased jõid piparmünditeed energia ja tasakaalu saamiseks, ning ka sõpruse ja armastuse sümbolina.
EHA NÕMM
