Küsimusele, kas enne oli muna või kana, pole tänini piisavalt argumenteeritud vastust leitud. Ka Betti Alveri Muuseumis avatud munanäitus ei paku seda, küll aga interpreteerib vaimukalt muna kui kujundit ning selle eri tähendusi.
Praegu, lihavõttepühade lähenedes on munad muidugi „kuum” teema. Eks mõni leia sealt kindlasti ka ideid, kuidas pühadeks mune või kodu kaunistada, ent näitus pakub ka filosoofilisemat laadi mõtteainet – kasvõi Ene Kõnnussaare okastraatmunade näol, milles võib näha vihjet okaskroonile, mida Jeesus Kristus risti lüües kandis, ning Ethel Hakkaja ja Tiina Sääliku maalide näol. Filosoofilist mõõdet on ka Sirja Ohaka kujundatud küsimustepuus (igale puul rippuvale munale on kirjutatud küsimus, millele adekvaatset vastust üldjuhul polegi) ja soovidepuus, Margit Ohaka „Missivõistluses” (edevad kanamunad on seadnud end pjedestaalil kuld-, hõbe- ja pronksauhinna positsioonile, ent tõeline tegija jaanalinnumuna seisab hoopis nende selja taga) ja teistes taiestes.
Munakujulisi objekte saab, nagu näitusel selgub, teha kõige erinevamatest materjalidest. Eike Salu, kes tavaliselt näitustel akvarellistina esineb, on nüüd ometi saanud käiku lasta oma leiva-ametiga (ta on käsitööõpetaja) seotud oskused: toekas kootud „koorega” muna sobib näiteks sohvapadjaks. Sirja Ohakas on meisterdanud muna, mille pealispind kaetud kuivatatud nisupeadega.
Munapeaga daam
Eriti palju on eksperimenteeritud õhupallide, liimi ja niidiga. Kui täispuhutud õhupallile liimisse kastetud niiti (või ka paela) kerida ja sellel kuivada lasta, siis tekib põnev munakujuline võrk. Õhupalli võib hiljem võrgust välja võtta, aga ka võrgu sisse jätta, kui nii paremini sobib. Ühele sellisele „niitmunale” on Sirja Ohakas kübara pähe ja prillid ette pannud ning asetanud selle edeva daamina peegli ette. Ühest munast on ta aga hoopis põneva valgusti teinud.
Jõgeva Sordiaretuse Instituudis töötav kunstihuviline Sirja Ohakas oligi munanäituse mõtte „väljahauduja”.
„Mõte tekkis mulluste lihavõttepühade järel temaatilisi kaunistusi kokku korjates,” meenutas Sirja Ohakas. „Kohe polnud seda mõtet teoks tegema hakata, sest munateema polnud enam aktuaalne, küll aga käisin selle välja Betti Alveri Muuseumi rahvale, kes näituse maja tänavusse tööplaani kirja pani. Kui paar kuud tagasi tuttavate kunstihuviliste hulgas „kihutustööd” tegema hakkasin, siis selgus, et teemaga haakuvaid ideid on väga paljudel.”
Et munakujund nii inspireerivaks osutus, sellel võib olla mitu põhjust. Eike Salu arvates on muna lihtsalt üks klassikaliselt ilusa ja omamoodi täiusliku vormiga nähtus. Omalt poolt lisaksin, et kogunisti intelligentse vormiga nähtus, justkui ei väljukski see tobedalt kaagutava ja igale poole „lõhnavaid autogramme” jätva kana seest.
Munakoogi küpsetamise õpetus
Nii saigi näitus taiesterohke ja tuumakas. Tööde ja autorite koguarvu ei tea kuraator Sirja isegi. Suurematest seltskondadest osalevad näiteks Jõgeva aleviku lasteaed Päikesejänku, Kurista lasteaed Karukell, Kiigemetsa Kool, Jõgeva kunstikool, Laiuse põhikooli õlering ning Jõgeva Sordiaretuse Instituudi köögivilja aretusrühm.
Näituse avamisel lugesid Jaana Koppel ja Gunnar Vasemägi lasteraamatutest ette munateemalisi lugusid (lisaks pühade-eelsele munarallile käib meil ju ka lugemisaasta!), Eve Somelar ja tibukostüümis Vahur Kukk aga andsid, üks sõna ja teine liikumise kaudu, rahvale munakoogi küpsetamise õppetunni. Kes nimetatud persoone tunneb, teab ütlematagi, et tegemist oli naljaka õppetunniga. Lõpuks tantsiti Vahur Kuke suupillimängu saatel kunagi ülipopulaarset „Tibutantsu” ning maitsti Anne Dannebergi valmistatud hernesuppi ja munasuupisteid: muna täiusliku vormi kõrval ei maksa ju ära unustada ka selle maitsvat sisu.
Munanäitus jääb avatuks 31. märtsini: siis jääb taieste autoritel veel aega näitusel olnud tööd pühadeks kodus üles seada. Küsimusele, kas tänavune munanäitus jääb üksikjuhtumiks või saab iga-aastaste näituste jada alguseks, ei osanud Sirja Ohakas avamispäeval veel vastata. Aga see küsimus leiab arvatavasti kiiremini vastuse kui küsimus, kumb oli enne, kas muna või kana.
RIINA MÄGI
