Metsa istutamise kohta öeldakse ikka, et see niisugune tuleviku värk, ise ei pruugi metsaks sirgumist näha. Oma ajutises maapaos sõitsin ümbrusega tutvuma ja kuna on seeneaeg, siis võtsin ämbri ka kaasa. Sattusin niisugusesse kuusikutukka (siin on kõik tukkade moodi, laia ühelaadilist põlismetsa ei paistagi silmapiirini!), kus kuused on sirgetes ridades, reavahe kahe meetri kanti. Ja kuuskede vahe reas on veel väiksem, vast meetri jagu? Kindlasti nõukogude ajal rajatud, võib-olla olen minagi selle istutamisel osalenud?
Olelusvõitlust on siingi märgata. Need kuused on ju ühevanused, oksaharude järgi umbes 40-aastased, aga kui erineva ümbermõõduga nad on! Mõnest saaks juba toreda palgi, teisest ei kilemaja postigi! Kõrgust neil jagus, aga kõik olid peaaegu ladva tipuni laasunud, ei ühtki rohelist okast! Tavaliselt on mändidel metsas ülal kõrgel roheline okasvõra, kuuskede külgkülje kõrval olek on neile samuti mõjunud! (Vaid metsasiilu välimised kuused olid madalast alates rohelised.) Seetõttu oli siin väga värvivaene, paks pruunide okaste kiht maas, ebamäärast tooni, oksad risti-põiki, mõned suuremad maha langenud tüved, pruunide käbide külv. Ja kui juba kuusele on valgust vähe olnud, siis õistaimi ei paistnudki; vaid mõni kribal samblalapike tüvede “vundamendina” ja infantiilsed sõnajalalehtrikesed. Niisugune ilus, tihe ja pime Punamütsikese teele jääda võiv mets, lilli pole, aga need korjas ta ju metsavälult?
Ilma tegid kaks seeneliiki, punane ja valge (mitte must, mis Stendhali romaani pealkirjaks). Punased kärbseseened kasvasid siin ridadena, üksikult ja muid graafilisi kujundeid joonistuvate rühmadena Vormid ja värvid, olenevalt seene vanusest, olid väga erisugused! Ikka noored, ka seente puhul, on ilusad: pleekimata intensiivne punane, ebemed ka kontrastsemalt valgemad, kui juba rohkem vihmasid ja päikest saanud isenditel! Arvestades ümbruse suhteliselt määrdunud beeži tausta, siis näitusesaal neile ekspositsiooniks missugune!
Valged olid šampinjonid. Raamatu “400 eesti seent” järgi määrates leidsin, et metsšampinjonid, head söögiseened, värskelt tarvitatavad. Et algul eoslehed valkjad, siis roosakad, vanematel võrdlemisi mustad.
Mürkšampinjon on sarnane, aga tal on metsšampinjoni õrna aniisilõhna asemel karbooli- ehk tindilõhn! Ei tundnud ma aniisilõhna, aga tindilõhna ei tea ma ka! Olen küll algklassides sulge tindipotti kastnud, aga lõhna… ei mäleta! Mürkšampinjonil pidi viljaliha puudutades sekunditega eredaks kroomkollaseks minema! Ja minu seentel olid seal mingid kollased sähmud küll! Niipalju siis seente määramisest, jäävad söömata! Kuigi mürkšampinjoni on seni leitud vaid Tartust mitmest kohast, minu asukoht Tartust 25 km… Seente määramisega ongi nii, et viidad tükk aega ära, kaalud ja teed ka otsuse, aga kahtlus jääb tihtilugu ikka… Ja on siis igaühe enda mure, kas katse ka sooritada…
i
EHA NÕMM
