Mul oli õnne sõjast eluga pääseda

Sõjaväkke läksin 1943. aastal, meid saadeti kohe Poola õppelaagrisse, kus sain juhatust granaadiheitjaga ümberkäimiseks. Õppes olime umbes neli kuud, siis saadeti umbes 150 meest Narva pataljoni esimeseks täienduseks Ukrainasse Vaiki alla.

Vaiki alt taganeti kuni Tserkassini, kus jäime piiramisrõngasse. Seal sain ka esimest korda kergelt haavata.

Teist korda sain Ukrainas raskemalt haavata Korsuni all, sealt saadeti mind algul Poola ja hiljem Saksamaale haiglasse. Kui terveks sain, siis tulin Eestisse. Sain ka kolm nädalat puhkust.

Narva pataljon oli vahepeal Ukrainast ära toodud Narva alla, kuhu ka mina siirdusin. Meid viidi Kriivasoosse, kus sain kõhust haavata. Soost kanti mind välja Sinimägedesse välihaiglasse, kus tehti väga kiiresti operatsioon. Mingisugust tuimestust ei olnud, valu tuli niisama välja kannatada. Sinimägedest saadeti haavatuid Saksamaale haiglatesse, ka mind ootas ees sama teekond.

Haiglast välja saades suunati mind 20 Eesti diviisi ja Sileesiasse rindele. Sain mõne aja pärast jälle haavata, seekord küll kergemalt, kuid jälle saadeti mind Saksamaale haiglasse.

Taas haiglast välja saades ootas mind Taanis 20. Eesti diviisi reserv. Teise maailmasõja lõpus olingi Taanis. Sealt tulime Saksamaale, kuid meid saadeti kohe Belgiasse vangilaagrisse. Belgiast pääsesin tulema 1946. aastal, jäin Saksamaale.

Algul töötasin talus, kuid 1947. aastal sõitsin Suurbritanniasse. Seal töötasin üheksa aastat kraanajuhina, hiljem 26 aastat biskviidivabrikus, sealt jäin ka pensionile. Meie pension on päris korralik, Saksamaalt saan sõdimise eest eripensioni.

Abiellusin inglannaga, meil on tütar. Minu abikaasa suri 13 aastat tagasi. Esimest korda käisin koos tütrega Eestis 1993. aastal. Juba üksteist aastat olen igal suvel kuu aega Eestis viibinud. Olen koos oma kahe tütrepojaga olnud ka kodukülas Kasepääl.

Otto Mäekuuse mälestused pani kirja ILMAR TAMMARU

Meenutuste kirjapanija hinnangul oli Otto Mäekuusel enam-vähem kõik väga hästi meeles, ta suutis lausa kuupäevade kaupa rääkida oma haavatasaamistest. Praegu on viimane aeg jäädvustada nende meeste mälestusi tulevastele põlvedele. Viimasel kokkutulekul sel suvel Elvas oli Narva pataljoni mehi üsna vähe kohal.

OTTO MÄEKUUSK, Narva pataljoni võitleja, hiljem 20 Eesti diviisis

blog comments powered by Disqus