„Mul ei ole aega!“ vastasin, kui sõber mind esimest korda disc golfi mängima kutsus. „Täna ei saa, mul on palju teha, ei ole aega,“ ütlesin teine kord ka. Ja kolmas.
Elu on kiire. Kõik tuleb alati korraga ja siis on tegemist nii palju, et järg kaob käest. Mõnikord ununeb mõni olulisem kõne sootuks. „Anna andeks! Mul ei olnud aega ja hiljem ma juba unustasin!“ vabandasin väikevenna ees, kui ta mulle ükspäev helistas, ma vastu võtta ei saanud ja tagasi unustasin helistada.
Sama vabandust olen toonud emale, vanaemale, vanaisale ja teistele ka. Nemad rehmavad selle peale tihtipeale käega ja tõdevad, et tänapäeval ongi kiire. Kõigil on kiire. „Tänapäeva noortel on nii kiire, et polegi aega,“ ütles üks endine töökaaslane, kui lapselapsed polnud juba kaks kuud külla tulnud.
Aga kuhu? Kui sellele lausa eksistentsiaalsele probleemile mõelda, tekib küsimus, et kuhu me siis lõppude lõpuks ikkagi kiirustame? Hommikul kiirustame tööle selleks, et meil oleks, mille eest elada. Mõnikord üritab mõni kodanik kaotatud aega tasa teha ning lõpetab kraavis.
Tööl kiirustame vahetpidamata, sest üks ülesanne ajab teist taga. Täidame ülesandeid, millest me täiesti aru ei saa, aga ka neid, mis tunduvad loogilisena. Keegi ei küsi, miks ta üht või teist tegema peab. Ta lihtsalt teeb. Kas õigesti või valesti, eks see selgub hiljem.
Õhtul kiirustame koju. Kuid kiirustada ei saa, sest ummik on ees. Siis elame end närviliselt teiste liiklejate peal välja. „Liigu kiiremini, mul ei ole aega terve õhtu oodata!“ karjub nii mõnigi meist. Mõistmata, et teised tegelikult ei kuule. Ainult endal on halb. Teisi ei huvita.
Kodus on ka kiire. Ruttu, ruttu tuleb teha õhtusöök, lastega koolitükid teha ja siis magama minna. Ikka selleks, et saaks uuesti hommikul kiirustama hakata. Vahepeal trügivad päevaplaani koolikontserdid, spordivõistlused või kohustused, mis hommikul päevaplaanis ei olnud. See ajab meid tihti endast välja, sest ei kuulu rutiini. Nendeks pole aega. Need nõuavad pikemat planeerimist. Siis on aega minna, olla ja teha. Aga muidu pole aega kellelgi. Ma pole viimaste kuude jooksul kohanud kedagi, kes ütleks, et tal on aega nii vabalt käes, et sellega ei oska midagi pealegi hakata.
Kuhu me siis ikkagi kiirustame? Võidukalt elu lõpuni? Tundub, et kohati elame just kui ülejala. Lohakalt, kiirustades, kvaliteetaega veetmata. Mõnele lõppeb kiirustamine varem, mõnele hiljem.
Ja kui mõtleme, kellele me need saatuslikud neli sõna ütleme, siis need on tihtipeale inimesed, kelle jaoks meil peaks aega olema. Pere, sõbrad, elukaaslane. Kuid ometigi on nemad esimesed, kellele me tihtipeale selle vabanduse ette laome, mõistmata, et nii mõnigi kord on just nemad need, kes aitavad meil elada korralikult ja kvaliteetselt.
Olen hirmuga mõelnud, mis saab siis, kui minu „Mul ei ole aega“ muutub kellelegi viimaseks öeldud lauseks. Kas siis võtaksin mõistuse pähe ja saaksin aru, et tegelikult ei ole mul kuhugi kiiret? Aga kas ma tahaksin seda just nõndaviisi mõista?
Teeme juba täna otsuse, et meil on aega. Mitte miski ei ole tähtsam kui meie lähedased, sõbrad, tuttavad. Ärme ela elu ülejala, lohakalt ja kiirustades. Sest kui tööl saab lohakalt tehtud tööd parandada, siis elus tihtipeale nii ei lähe. Eriti inimsuhetes.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
