Muinsuskaitsejuhi Agne Trummali hinnangul hakkab varakapitalistlik dzungliperiood Eestis mööda saama

Kuidas võiksite hinnata Eesti riiki ja siinset rahvast muinsuskaitse vaatevinklist?

Muinsuskaitse maine hakkab paranema. Eesti riik on välja pääsenud varakapitalistikust dzunglist ja omandab juba tsiviliseeritud riigi jooni. Tsiviliseeritud riikidele on omane ajaloo väärtustamine, selle tundmine.

Kui sageli toimetused Tallinnas teid üldse kaugemale sõita lubavad?

Eestis ringi liikumine on huvitav väljakutse. Tahan tänavu jõuda ühele poole ametisõitudega maakondadesse.

Vestleme teiega Kasepää vallas, mistõttu alustame jutuajamist siin asuvast maailma kultuuripildis unikaalsest arhitektuurimälestisest ? Raja vanausuliste palvelast. Kuuldavasti on kohalik omavalitsus ja vanausuliste kogudus arutanud võimalust taastada palvelas kirik. Kuidas suhtute sellesse mõttesse?

Teatud hoonetel on sümboolne väärtus, mis annab põhjust arutada nende taastamisvõimaluste üle. Selliseks hooneks võiks olla ka Raja vanausuliste kirik. Kiriku taastamiseks on vaja lisaks kohalikele investeeringutele ka Euroopa Liidu programmide raha. Miinimumprogrammiks oleks Raja vanausliste palvelas ikoonide restaureerimise jätkamine ja erinevate ekspositsioonide loomine.

Mille põhjal üldse otsustatakse, mis on prioriteetne muinsuskaitsealal: linnas, külas, riigis maailmas?

Käsitledes Eesti muinsuskaitset tervikuna, on kõige olulisemateks ülesanneteks vajadus leida suuremat rahalist tuge mälestiste kaitseks, tõsta inimeste teadlikkust ning kaasata erineva taseme omanikke muinsuskaitseküsimuste lahendamisse.

Igas maakonnas moodustub aga pingerida muinsuskaitseobjektidest, mille säilitamist ja taastamist peetakse kõige olulisemaks. Muinsuskaitseamet kooskõlastab pingerea maavanemaga.

Mõnede arhitektuurimälestiste hoidmine ja taastamine kajastub eraldi kultuuriministeeriumi eelarves. Sellisteks mälestisteks on näiteks Jaani kirik Tartus, Aleksandri kirik Narvas.

Millised on muinsuskaitsejuhi suhted kultuuriminister Urmas Paetiga?

Praeguse kultuuriministri Urmas Paetiga olen tuttav juba perioodist, mil tema töötas Nõmme linnaosa vanemana, mina Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhatajana. Oleme koos arutanud muinsuskaitseküsimusi tervikuna, samuti üksikute hoonete olukorda. Praeguses Riigikogus on palju muinsuskaitsehuvilisi saadikuid. Nad on moodustanud Riigikogu muinsuskaitseühenduse, mida juhib Trivimi Velliste.

Usutavasti lähtub iga ametnik oma töös ka isiklikest emotsioonidest. Millist mälestist peate endale kõige südamelähedasemaks, selliseks, mis toob uhkusetunde rinda või pisara silma?

Igal inimesel, kes töötab muinsuskaitses, on mingil põhjusel välja kujunenud oma südamelähedane valdkond. Kellel mõisad, kellel kirikud, kellel arheoloogia. Olen reisinud paljudes Euroopa riikides. Kõige enam on mulle meeldinud huvitava arhitektuuriga puithooned, mis kliima, inimtegevuse ja õnnetuste suhtes on märksa kaitsetumad kui kivihooned.

Muinsuskaitseobjektid on läbi aegade olnud atraktiivseteks turismimagnetiteks. Kuivõrd võib tekkida olukordi, kus liiga suur turistide arv objekti ohustama hakkab?

Eestis pole praegu mälestisi, mille külastatavust lausa piirata tuleks. Küll aga võib tulevikus tekkida olukordi, kus inimeste liiga massiline kohalesaabumine ohustab teatud kultuurimaastikke ja looduskooslusi, näiteks linnuseid ja varemeid.

Sageli avatakse linnuse või kloostri varemetes muuseum. Mõnigi kord hakatakse ajalooliste paikade suurema atraktiivsuse ja populaarsuse huvides seal kontserte ja vabaõhuetendusi korraldama. Et kontserdid saaksid toimuda iga ilmaga, ehitatakse varemetele peale katus. Et aga etendused-kontserdid läheduses elavaid inimesi ei häiriks, paigaldatakse näiteks aknad. Omad nõuded esitab ka tervisekaitsetalitus ja päästeteenistus.

Kõige selle tagajärjel jõuamegi teatud ajaks olukorda, kus varemetekompleksist hakkab saama uus hoone ja meil pole enam kultuurimälestist selle esialgsel kujul. Nii tuleb õigel ajal otsustada, kus mälestise populaarsus hakkab seda ohustama.

Miks esimuinsuskaitsja peab kaasa rääkima ka päevapoliitikas? Näiteks kas ja kui kaua kestavad veel Lihula sündmuste ja sellele järgnenud punaväelaste haudade rüüstamise järelkajad?

Praegu kestab veel rüüstatud monumentide puhastamine ja korrastamine. Haudade rüüstamine ei tee muinsuskaitsetöötajatele rõõmu – selline tegu ei kuulu tsiviliseeritud rahva käitumisviiside juurde. Hauarüüstamine on tegu, mida käsitleb ka karistusseadustik. Eestis pole kaitse all mitte üksikud punamonumendid, vaid ühishauad. Ühishaudade kaitse tuleneb juba rahvusvahelisest konventsioonist. Hauakompleksi kuulub aga ka hauamonument kui mälestise tähis. Näiteks Tõnismäel pole kaitse all mitte pronkssõdur, vaid samuti ühishaud. Kas pronkssõdur Tõnismäele jääb, ei saa otsustada muinsuskaitsetöötajad üksi. See on kogu üldsuse probleem.

Kas Eestis on nõukogude korda ja kommunismi propageerivaid skulptuure või skulptuurirühmi, mis kunstilise väärtuse tõttu on muinsuskaitse all?

Ma ei tea, et selliseid taieseid olemas oleks. Mõned revolutsionääride, nõukogude aktivistide kujud on viidud muuseumidesse ja nad on saanud museaalideks. Küll on aga kaitse all nõukogude ajal ehitatud tavalisi skulptuure, samuti purskkaeve. Nii on muinsuskaitseobjektiks Tallinna Raadiomaja kaunistanud valge tuvi, mis valmis 1970. aastatel.

Muide, praegu on kujunenud ülemaailmseks trendiks 20. sajandi arhitektuuri kaitsmine. Teiste Euroopa riikidega võrreldes muudab selle tegevusvaldkonna Eestis keerulisemaks ajasolu, et nõukogude-aegsetel ehitistel on sageli halb kvaliteet.

Kas muinsuskaitsejuht saab kirju, e-kirju, telefonikõnesid inimestelt, kelle põhitöö ei ole muinsuskaitsega seotud? Kuidas kostab nii-öelda hääl rahva seast?

Inimeste arvamust kuuleb kogu aeg. Minu teada on meditsiin ja arhitektuur valdkonnad, kus võimalikult paljud püüavad oma seisukohti avaldada.

Millise kõrgkooli olete lõpetanud?

Õppisin kolm ja pool aastat majandust. Siis tegin kannapöörde ja lõpetasin Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse eriala, spetsialiseerudes arhitektuuri ajaloole.

Kindlasti olete sageli liikunud mitmesuguste varemete vahel, roninud tornides, laskunud lossikeldritesse. Rahvasuu järgi olevat sellistes paikades ka kummitusi. Kas olete mõnda neist ka kohanud?

Kord ootasin Haapsalu lossis koos vanematega Valget Daami. Aknale ilmus aga kõigest valge nukk. Üldiselt arvan aga, et sellised legendid on igati vajalikud, nad loovad legendaarse tasandi materiaalsetele objektidele. On väga oluline legende elus hoida, nendest kirjutada. Usun, et Valges Daamist, hukkunud mõisapreilist või kuninga vaimust ei kiirga kindlasti negatiivset energiat.

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus