Kuusteist aastat tagasi loodi Eestis kolmesambaline pensionisüsteem. Riiklikule pensionile (I sammas) lisandusid kohustuslik kogumispension (II sammas) ja vabatahtlik (III sammas) kogumispension. Kohustusliku kogumispensioniga liideti alates 1983. aastal sündinud inimesed, kelle palkadest võetakse kaks protsenti ja suunatakse pensionifondidesse.
Teise samba atraktiivsuse suurendamiseks meelitati inimesi valeväitega, et lisaks isiklikule sissemaksele, lisab riik inimese pensionikontole veel neli protsenti. See on vale. Riigi „juurdemakse“ arvestatakse maha inimese I sambast, ehk vähendatakse inimesele tulevikus makstavat riiklikku pensioni.
Täna näeb ühiskond toonase eksperimendi mõrusid vilju. Raha, mida asuti inimestelt koguma lubadusega tõsta nende sissetulekuid, on fondides kaotanud oma väärtust ja ostujõudu. Vaba majandusega kaasas käivad inflatsioon, palgatõus ja majanduskasv söövad armutult II sambasse kogutud raha. Ja raha on fondides üüratu hulk – neli miljardit eurot.
Riik on otsustanud inimeste eest
Kuningas on alasti – raha Eesti teise samba pensionifondides põleb – OECD raporti kohaselt oli II samba pensionifondide investeeringute kümne aasta reaaltootlus negatiivne, ehk -1,3 protsenti aastas. Samal ajal on näiteks USA aktsiaturud viimasel kümnendil tõusnud keskmiselt üle kahe korra ja ka Tallinna börsil on viimasel kümnendil olnud väga tugev tõus. Sundkorras inimestelt pensionifondidesse suunatud raha kasutatakse vastutustundetult ja ebamõistlikult.
Finantskriisi ajal, kui riigipoolsed maksed II sambasse ajutiselt peatati, tegin valitsuses ettepaneku loobuda II sambast meie pensionisüsteemis. Kahjuks ma siis mõttekaaslasi ei leidnud aga järgnevad kümme aastat on siiski tõestanud mu tolleaegse ettepaneku õigsust.
Tänaseks on olukord muutunud ja arusaam, et kohustuslik pensioni II sammas on finantsasutuste huvide keskne ning kahjulik nii tänastele kui ka tulevastele pensionäridele, hakkab inimeste teadvusesse jõudma. Riik on võtnud inimeste käest ära peaaegu kogu kogumispensioni üle otsustamise ja loonud halvasti toimiva konkurentsi ning väheste osalistega sundpensionifondide turu. Piiratud konkurentsi tingimustes on fondide tasud olnud kõrged ja keskmine tootlus kehv.
Inimestel praktiliselt puudub võimalus mõjutada talle kuuluva pensionifondi raha saatust. Ainus viis sekkuda seisneb fondi valikus. Sunnismaisus jätkub ka pensionieas, kui raha läheb kindlustusseltside meelevalda. Nii on riik garanteerinud turu fondivalitsejatele ja kindlustusseltsidele. Tulevased pensionärid aga peavad tõdema, kuidas nende raha kaotab fondides väärtust.
See ei ole õige. Erakond Isamaa soovib, et inimesed oleksid ise oma vara – raha ja pensionisamba – omanikud. Selleks tuleb II samba pensionifondid teha vabatahtlikuks ning anda inimestele võimalus jätkata säästmist ja investeerimist ka isikliku investeerimiskonto kaudu või kogutud raha välja võtta. See annab inimestele avaramad võimalused ise otsustada oma säästude investeerimise ja kasutamise üle ning toob Eesti investeerimisturule juurde konkurentsi.
Tuleb anda inimestele vabadus ja vastutus ise oma vara kasutamise üle otsustada. Eesti inimene ei ole rumal ja vastutustundetu, kes ei oska rahaga teha muud peale raiskamise ning kelle eest riik peab otsustama, nagu püüavad väita mõned poliitikud ja fondivalitsejad.
Kehtib äraspidine pensionisüsteem
Kohustuslik II sammas sunnib inimesi ka ebamajanduslikult käituma. Raha küll koguneb II sambasse ja likviidsus on justkui olemas, aga kasutada seda ei saa ning inimene on sunnitud laenu võtma või liisima autot, korterit, kodutehnikat…
Elukaarel on oma loogika, mida tänane fondipension eirab. Inimene vajab raha eelkõige siis, kui ta astub iseseisvasse ellu, omandab haridust ja ehitab üles karjääri, soetab eluaseme, loob pere ja kasvatab lapsi. See on elu kulukaim periood. Just sellel pingelisel eluetapil võetakse aga sunniviisiliselt raha pensionifondi. Siin puudub loogika. Noor inimene ei pea hakkama kohe valmistuma pensionile minekuks või suremiseks, vaid ikka eelkõige iseseisva elu sisseseadmiseks. Praegune äraspidine pensionisüsteem töötab niimoodi vastu ka loomulikule demograafilisele arengule.
Isamaa ettepaneku kohaselt jääks inimestele, kes on praeguse pensionikorraldusega rahul, võimalus jätkata kehtiva süsteemiga. Vabatahtlikkus ei võta seda võimalust kelleltki ära. Aga need, kes soovivad oma investeerimiskonto kaudu ise raha investeerida, saaksid senisest avaramad võimalused paigutada oma raha ilma piiranguteta fondidesse ja aktsiatesse.
Inimestel, kes ei soovi investeerida ainult finantsinstrumentidesse, peab jääma võimalus võtta oma raha investeerimiskontolt välja ja investeerida see näiteks kinnisvarasse, väärismetallidesse, lastesse või vabaneda ebamõistlikust laenukohustusest. Niimoodi vähendada oma tulevasi kohustusi ja säästa raha iseseisva elu korraldamiseks või tulevase pensioni kogumiseks.
Isamaa ettepanek on põhimõtteline ja maailmavaateline – kaugel kõikvõimalikest peenhäälestustest ja muudest ilusa nimega pettemanöövritest. Pensioni II sambasse kogutud raha ei pea jääma monopoolselt valgekraede pööritada. Eesti inimene oma talupojatarkusega suudab raha kindlasti paremini kasutada, kui viimased 16 aastat võõrast raha pööritanud fondid seda suutnud on.
Eesti poliitikud võiks olla valmis inimeste suuremaks usaldamiseks ja II pensionisamba vabatahtlikuks muutmiseks. Olen veendunud, et see idee leiab tulevikus piisavalt toetust ja viiakse varem või hiljem ka ellu. Vajadus jätkusuutliku pensionisüsteemi järele sunnib meid tegema olulisi muudatusi kehtivas pensionisüsteemis. Teeme seda siis võimalikult kiiresti, et mitte kaotada aega ja raha.
HELIR-VALDOR SEEDER, Isamaa esimees