Tammsaare on kirjutanud, kuidas Indrek juba väikese poisina armastanud mitte niipalju kevadet kui tema tulekut. Oli nädalate kaupa sammudega mõõtnud oma varju pikkust keskpäeval ja jälginud üldse kiivalt igasuguseid muutusi. Praegu on kevad kaugel, aasta statistiliselt külmim kuu veel ees, aga päike kergitab end ülespoole, kukesammu võrra muidugi, juba alates talvisest pööripäevast. Jaanuarikuus on iga järgnev päev eelmisest neli-viis minutit pikem. Seegi on kukesamm, 20. jaanuaril sai sellest juba tund! Mõtlen, et rutiin ja argipäevasus annavad turvatunnet, aga inimene ihkab muutusi. Ja meie laiuskraadil elades pakub neid loodus küllaldaselt. Ka Eesti ulatuses, kasvõi õhutemperatuuri näol! Ühel 2012. aasta veebruaripäeval oli Ristna ja Kagu-Eesti temperatuuride vahe 30 kraadi!
Eesti keskmine temperatuur on aasta lõikes +5 kraadi, veebruari kui külmima kuu keskmine -5 kraadi. Polegi hull.
Üks tähtis tegur meele- ja heaolu tekitamisel on päikesepaiste. Pole ime, et Tättele meeldib Vilsandi, mis on üldse kõige päikesepaistelisem koht Eestis, sest pilved liikuvat sealt ruttu üle, et Saaremaa kohal pikemalt olla. Vilsandil on päikest umbes 50 protsenti võimalikust, kuid aastase päikesepaiste miinimum olnud 1977. aastal Kuusikul ainult veerand võimalikust. Põnevad on päikesepatareidel põhinevad lambid, mille sortiment laieneb. Omad viisin küll sel aastal talvevarju, ootama päikeserohkemaid aegu. Pole ju, mida akumuleerida, sest tihti näitab päike end vaid korraks.
Aga inimene tahab oma elus ka muutusi, üha enam ja kiiremini. Inimkond võiks oma uutmiste-muutmistega tempot maha võtta, sest paljude tervisele ei mõju see hästi. Näiteks kui igal aastal nutitelefon välja vahetada, tekib tohutult kõrvalejäetud, kuid toimivaid, sajanditaguste silmadega vaadates imemasinaid! Solarise ees on pingid, mis on valmistatud vanadest mobiiltelefonidest, täitsa toredad. Aga selleks ei pea ju küll spetsiaalselt telefone tootma, et pinke ehitada! Kui vähem kõike toota, siis tuleb asju ekspluateerida kauem. Pole vaja nii ahnelt loodusest toorainet tarvitada.
Aga tore oli kaeda naabrimehe vana maja taastustöid, mille tulemuseks on igati tänapäevase disainiga ruumid, igas nurgas peenike suure ekraaniga teler! Vanaema öelnud, et nüüd näeb hästi tiitreid lugeda.
Minu sulistest naabritest on rähn läinud akna taga väga julgeks pekinokkijaks, kuigi näeb mind meetri kaugusel klaasi taga kohvi joomas; ringi vaatab ja oma kaela käänab pidevalt, aga mina ei kuulu enam ohtlike nähtuste hulka. Hiljuti nägin naabri aknast pasknääri, kes oli oma peidikust tammetõru välja otsinud. Tema juba alzheimerit ei põe! Kõndis ringi ja otsis söögilauda, kus einet võtta. Looduse kaamerate abil võib tihti jälgida igasuguste loomade elu, tihti poegade eest hoolitsemist, aga ma tahtsin näha, kuidas pasknäär oma tõru tükeldab.
Oletan, et ta seda tervelt alla ei neela! Et kui osav ta on n.ö kahvli ja noa asendamisel oma nokaga, sest hambaid pole talle loodud! Aga see värvikas oli arem ja lendas kaugemale oma “kohvilauda” katma!
i
EHA NÕMM
