Täna, mil üle Eestimaa talguid peetakse, räägime sellest vahvast traditsioonist kodulooküljelgi. Komme ühiselt tööd teha pole siinmail omal ajal küll lusti pärast sündinud, aga nalja, tantsu ja hea toiduta ei peetud talguid ka väga rasketel aegadel.
Alljärgnevad mälestused on pärit mitmest Eesti nurgast ja vanus jääb neil 40 ja 70 aasta vahele.
Rõõmsa tuju ja heade toitudega
MADLI KAASIK
Minu lapsepõlvekodu oli Tudulinna lähedal Kesavälja külas.
Peamised talgud olid enne sõda talude ajal sõnnikuveo- ja viljapeksutalgud. Sõnnikuveol pandi lapsed hobuseid ajama laudast põllule. Seal tõmmati koorem maha ja lahutati laiali. Viimane vedaja kasteti aga veega üle.
Viljapeksutalgutel pandi viljavihke alla laskma kogenud inimene, kes masinat liiga suurte sületäitega kinni ei lasknud. Lapsed pandi masina alt aganaid võtma. Põhutassijaid oli rohkem vaja, viljavedajaid oli kaks-kolm hobust. Talgutel sai rohkem rahvast kokku, räägiti sündmustest külas ja taludes, isegi riigiasjadest.
Meeles on, et ükskord oli rahvas käinud eelmisel õhtul Tudulinna seltsimajas operetti vaatamas. Sealt tuli idee, et talgulised-põhuvedajad töötasid pea õhtuni polkasammul ja operetiviisi ümisedes. Kiituse osaliseks sai see mees, kes kõige kauem oli tantsusammu suutnud pidada.
Söögiks oli sellistel ühistöödel peamiselt praetud liha, soust ja kartul, joogiks piim. Kali oli töö juures kaasas. Salatiks oli aga enamasti hapukurk. Mõnikord tehti ka kartuliputru ja korra, mäletan, pakuti piimasuppi. Mõnes suuremas talus oli õhtul tants. Õhtusöögiks pakuti aga ahjukartuleid, verega või vereta tanguvorste, sülti ja pasteeti.
Kolhooside ajal olid eramajapidamiste põllud väikesed, koos võeti ainult kartuleid. Päev otsa töötati kolhoosipõllul, õhtu eel aga kellegi pool talgutel. Siis söödi ja mindi koju.
Mäletan, et kolhooside ajal korraldasid ka mõned ärksamad komnoored talguid. Näiteks Jõunes tehti aastatel 1958 – 1961 talguga heina, peksti vilja, veeti sõnnikut. Kolhoosi poolt aga süüa ei antud ja tööd tehti pühapäeviti. Ma ikka mõtlesin, et kui oleks süüa antud, küllap oleks siis olnud kergem noori tööle saada. Kui ma noor olin, peeti Tudulinnas ka seamatuseid, see tähendas, et seatapupäeval kutsuti õhtuks tapja ja naabrid sööma. Siis pakuti ahjuliha ja -kartulit, verekooki.
Veesõda ja lambapraad
SALME TALLMEISTER
Mäletan, et sõnnikuvedu lõppes alati veega kastmisega, igaüks võttis vett, kust sai. Veesõda jätkus sageli ka köögis. Viljapeksu lõpetusel oli tihti laual lambapraad. Üks Juula küla mees oli talgutest laulugi teinud ja seal oli öeldud, et koos rukkihakkidega kadusid põllult ka lambatalled.
Teised tööd tehti ikka enamasti oma perega, sest pered olid vanasti ju suured.
Kartulivõtt, rehepeks ja sõnnikuvedu
MAILA VALT
Kuigi olen linnalaps, mäletan minagi talguid, sest olin sõja ajal Võrumaal tädi juures. Tema ämmal ja äial oli korralik talu, kus suuremad tööd ikka talgukorras tehti.
Esimene mälestus on kartulitalgutest. Olin kuue aastane ja kartuleid muidugi ei võtnud, vaid olin perenaistel “ abiks” lauda katmas. Seal nägin esimest korda, kuidas verikäkki tehti. Tainas segati verest ja odrajahust.
Esimeseks roaks oli piima-klimbisupp, teiseks siis ilmselt käkid. Lauale toodi ka puskar, mis inimesed lõbusaks muutis. Kuigi töö oli olnud raske, võeti laulgi üles.
Kaheksa-aastaselt olin Ilmatsalus teise tädi juures, kui parajasti rehepeks käsil oli.
Rehepeksumasin, mis auru jõul töötas, toodi õhtul õuele valmis ja meie emaga läksime valvama, et keegi seda puutuma ei tuleks, sest tol ajal liikus teedel päris palju kotipoisse. Küll oli öösel väljas ilus! Mustas taevas oli palju tähti ja rohutirtsud tegid muusikat. Ema näitas mulle taevas Suurt ja Väikest Vankrit, Sõela, Linnuteed.
Järgmisel päeval, kui rehepeks algas, tassisime teise tüdrukuga aganaid masina juurest ära.
Mulle meeldis väga masina hääl, kui see vilja alla võttis, samuti aurumasinat ja rehepeksumasinat ühendava rihma plagin.
Tööd oli vaja teha kiiresti, vilja toodi paljude hobustega, aga ma ei mäleta töö juures ühtegi mossis nägu.
Samas talus tegin kaasa ka sõnnikuveotalgud. Lapsed said sõnniku hobusevankriga põllule vedada, kus suured inimesed selle vankrilt maha tõmbasid. Siis algas kõige põnevam osa – võidusõit tagasi lauta. Poisid julgesid vankris püsti seista ja vilistada. Proovisin ka vankris seista, aga kui mõni suurem mätas ratta ette jäi või hobune järsult tõmbas, prantsatasin ikka istukile ja õhtul andis mind kasida!
Tule rehe juurde võtme järele!
ELVI KARUS
Minu lapsepõlvekodu oli Pupastvere külas, see jääb praegu Tartu valda. Maal ju tol ajal tavaliselt toauksi ei lukustatud, aga et külas elas üks kaval tädike, kes teinekord siis ka sisse astus, kui pererahvast kodus polnud, ja üht-teist hõlma alla pani, oli lukk ikka tarvilik, kui pikemaks ajaks ära mindi.
Sügiseti olid ju rehepeksutalgud nädalate kaupa, masin liikus talust tallu.
Ühe mu kooliõe peres oli kokku lepitud, et kui teised tema koolist tuleku ajal kodunt ära on, jäetakse toavõti alati eri paika, aga kuuri all kindlas kohas on kirjake, kust seda otsida. Tuli siis laps koolist, aga kirjakest ei leidnud. Tuppa ka ei pääsenud, aga teadis, millises peres viljapeksujärg parajasti on, ja läks sinna ema otsima. Oodata tuli tükk aega, sest masin tegi ju kõva lärmi, kõigil oli tööga kiire ja last ei pandud tähele. Lõpuks ema märkas, et tütar talguliste lähedal tammub. Ei tema aru saanud, miks laps võtit ei leidnud, aga kui koos koju mindi, selgus, et toavõti ema taskus, kirja “Tule rehe juurde võtme järele!” oli ta aga keset köögilauda unustanud.
<p />
Seiklused talgusöögi ja –joogiga
KAIE NÕLVAK
Mina mäletan oma lapsepõlvest vaid kartulivõtutalguid. Kui möödunud sajandi kuuekümnendatel aeti Võrumaa külades vagusid lahti veel hobuse jõul, kas harkadra või jõudsama spetsiaalse masina abil, siis seitsmekümnendatel oodati põlluservas juba traktorit. Aga tähtsam kui hobune või traktor oli alati masinamees ehk vagude lahtiajaja.
Kui talgulised lõunale kutsuti, siis peeti seda silmas, et just masinamees kõige enne käed pestud, laua äärde ja toidu taldrikusse sai. Ja kui see võtmeisik mõnda sööki maitsvaks ei pidanud või koguni põlgas, oli see kogukonna “traadita telefoni” kaudu teada ja seda kindlasti ei pakutud. Näiteks mäletan, et ühe masinamehe põlu alla oli sattunud kanapraad. Aga millist liha oli sügisel majapidamistes kõige laiemalt käes? Loomulikult noori kukkesid!
Kord hüüdnud perenaine talgulistele köögiukselt, et tulge nüüd kiiresti sööma, ma valasin kohvi juba jahtuma. “No mis sa, õnnetu hing, selle siis üldse keetsid, kui ära jahutad,” pahandanud masinamees. Jälle asjad halvasti, mine tea, kas järgmisel sügisel tulebki…
Talgutoitu, nagu üldse kostitamist, peetakse Võrumaal ülioluliseks tänaseni. Mõnes peres palgati 30-40 aasta eest isegi virtin, et laud tööpühal ikka lookas oleks. Ise pidasin lapsena kõige enam lugu sõtse tehtud sõirast ja juustust, sest meie kodus olid need söögid haruldased. Loomulikult oli talgulaual sült (enamasti vasikalihast) ja pasteet, praeliha, kapsas…. Sageli pakuti ka magustoitu: mannavahtu piima või vanillikastmega, rosinakisselli omatehtud saiaga.
Lõunalauale kangemat kraami ei pandud, laual, lõpetus kujunes aga pikaks lõbusaks istumiseks. Kui viimane vaotäis korvidesse korjatud, oli meie kandis kombeks põllul hurraa karjuda ja korve õhku loopida.
