Mul oli au osaleda 14. juunil Põltsamaal peetud Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühingu 20. aastapäeval. Leinapäeva peeti koos MTÜ-ga Jõgevamaa Represseeritud ja see päev jääb mu mällu erakordselt kaunina.
Ent võib-olla just seetõttu, et kõik kulges nii ehedas ja südamlikus õhustikus, kus polnud võltsi demagoogiat ja inimesed hingasid ühtemoodi, jäi mulle südamele paar teemat, millele tahan tähelepanu juhtida. Selles pole mingil moel süüdi ja loodan, et ei tunne ennast puudutatuna selle kauni päeva suurepärased korraldajad.
Miks üks sõda on õigem kui teine?
Esmalt see üleriigiline olukord, et praeguseks 90. eluaastale liginevad veel üksikud elus ja rivis olevad vanad sõjamehed, kes nooruses riskisid meie vabaduse ja omariikluse nimel eluga, peavad pisikeste sõnakuulelike (ja hästikasvatatud!) poisikeste kombel viima lilli oma isade Vabadussõja mälestusmärkide jalameile! Miks pole meil mitte kusagil mujal kui vaid Sinimägedes mälestusmärki, mis ütleks aitäh neile ja mälestaks neid, kes võitlesid ja ka langesid Eesti Vabadussõjas 1941-1944?
Pea kõikides väärikates koolides, Põltsamaa oma nende seas, on “Nimed marmortahvlil”, kuid vaid tolle üheainsa, võidetud sõja omad. Mille poolest on need, kes läksid oma isade eeskujul otse koolipingist järgmisse vabadussõtta, kehvemad sõjamehed? Kas sellepärast, et nad kaotasid sõja? Kas meie ise ei hinda neid sellepärast, kuigi teame, et nende võitlus oli õige, sest nad kaitsesid oma kodumaad?
Reklaamime kannatusi
Ja veelgi kaugemale on mindud. Ma austan kõiki represseerituid, kes olid Siberi vangilaagrites, kuid minu meelest on ebanormaalne, et vangilaagris olemist peetakse taastatud Eesti Vabariigis ülimuslikuks ja paremaks teeneks kui relvastatud vabadusvõitlust. Nii aga on ja iga sõjamees peab hankima just represseeritu tunnistuse, kui tahab vana inimesena saada osa teatud pisikestest hüvedest, mis seostuvad peamiselt tervisekeskuse kasutuse ja väikeste ravitoetuste või -hüvitistega. Niisiis me reklaamime kannatusi ja häbeneme seda, et oleme julgenud võidelda ja ülekohtule vastu astuda, häbeneme, et meie seas on olnud sangareid.
Arvan, et siin on, mille üle mõtelda. Arvan, et praegused võimuerakonnad koosnevad argpüksidest, sest riigikogus võeti vastu nii jabura sõnastusega seadus, mille alla sõjamehed sisuliselt ei käigi, sest nad ju “tegid koostööd okupatsiooniga”. Seda seadust võib ilma liialdamata nimetada poliitiliseks haavelduseks (Liis Haavelit meenutades), sest vanu inimesi on järjekordselt lollitatud.
Tõde ei põle tuleski
Samas pole meil esialgu loota kellelegi, sest praegune opositsioon on koalitsioonist oluliselt hullem ja kui võim riigis lähiajal vahetuks, saaks olukord ainult veel hullemaks minna. Loodan aga minagi, nagu ka Ants Nurk, et ehk ajavad tulevased noored kunagi veel selja sirgu ja ajalugu räägitakse lõpuks lahti. Siis pole kindlasti enam ühtegi relvaga võidelnut, kellele saaks veel mingit ainelist toetust määrata, kuid tõde ometi ei põle tuleski ja kivisse peab kord saama raiutud ka Teise Vabadussõja aastaarvud, nagu ka aastatel 1941-1944 kodumaa vabaduse eesti langenute nimed.
Tõtt-öelda pole üldse võimalik aru saada, kuidas pole 1941. aasta juulis langenutele mõeldud. Eelmisel aastal kerkis sama küsimus üles ka Viljandis. Miks ei ole kusagil mälestustahvlit neile, kes langesid bolshevike taganedes juuli alguses, kui viimased olid eriti metsikud? Kas pole sellepärast, et keegi kardab, et “muu maailm” võiks aru saada, nagu ülistaksime neid, kes tegid koostööd “Hitlerliku Saksamaaga”? Appi! Suvel 71 aastat tagasi uskusid kõik, et Eesti saab ja jääb uuesti vabaks! Inimesed tulid sakslaste saabudes keldritest ja metsast välja ja hakkasid uuesti elama. Tollastes ajalehtedes avaldati tõde kannatusteaasta jooksul toimunust, trükiti küüditatute nimekirjad jne. Südantlõhestavalt kurb on lugeda neid vanu surmakuulutusi, teadaandeid kadunud inimestest jne. Me ei saa täna ütelda, et seda pole olnud või et see oli ehk kuidagi teisiti.
Põltsamaa julges
Vahest aasta või kahe pärast mõne rindeteate puhul oli ajalehtedes tegemist “Saksa propagandaga”, aga 1941. aasta teisel poolel ja ka 1942. aastal ilmunud eesti oma ajakirjanike lood kajastasid ikka kohalikku elu vastutustundega ja adekvaatselt.
Sünge teema lõpetuseks tahaks veel kiita Põltsamaad. See Liivimaa põhjapiiri tähistav kindlus väärib tähelepanu. Sammudes lippude järel rahvahulga sees läbi linna – ja korraldus polnud mingi põlveotsas tehtud, vaid koostöös kohaliku omavalitsusega —, sain aru, et midagi sama ülevat olen seni kogenud vaid Riias leegionipäeval. Miks ei ole midagi samasugust mõeldav korraldada Viljandis, Tartus või Tallinnas? Vastust teab esialgu vaid tuul…
i
JAANIKA KRESSA, ajalehe Võitleja peatoimetaja
