Karu pole meie metsades just väga haruldane loom, ent neid inimesi, kes karu vabas looduses näinud, pole siiski palju. Veel vähem on neid, kes karust vabas looduses hea foto on teha saanud. Vooremaas ilmunud karupiltidelgi ilutseb ju enamasti Karuliina, meie hea sõber Elistvere loomapargist. Kaarepere lähedal elava ettevõtja ja jahimehe Marko Õuna fotokogus on aga aprillikuust saati haruldane pilt puu otsa roninud karupojast. Parema tehnika puudumisel sai see tehtud küll telefoniga, aga tänapäeva telefonid pole sugugi halvad pildimasinad.
Ühel aprillihommikul helistati Marko Õunale ühest Kaarepere kandi talust ja paluti tema kui jahimehe abi. Talu pererahvas oli juba eelmisel õhtul kuulnud maja tagant veidraid loomahäälitsusi, ent polnud suutnud ära arvata, kes neid tekitada võiks. Järgmisel hommikul selgus, et see oli karupoeg. Mõmmik oli nimelt öö jooksul positsiooni vahetanud ning roninud ühe maja ees seisva puu otsa, kust ta pererahvale paremini silma paistis. Mis asjaoludel karupoeg omapäi metsast välja oli kõndinud, ei oska keegi öelda. Puu otsa peletas ta aga ilmselt talu koera haukumine.
Ehkki Marko Õun on kogenud jahimees, ei teadnud temagi, mida sellises olukorras kõige targem teha oleks. Seepärast võttis ta ühendust keskkonnaametiga, kust soovitati mõmmik puu otsast alla tuua ja kaugemale metsa toimetada. Nii jahimees tegigi, võttes endale appi veel ühe Kaarepere mehe ja omapärase “karujahi” sündmuspaigaks olnud talu perepoja.
Mõmmikut paari meetri kõrguselt puu otsast alla võttes ja teda metsa toimetades haaras jahimees loomal turjast: siis ei saanud ta hammustada ega küünistada. Paljakäsi mees siiski karukest katsuma ei läinud, vaid pani kindad kätte.
“Need olid eelkõige selleks, et karupojale võõrast lõhn külge ei jääks. Kui jääb, ei pruugi emakaru poega enam omaks võtta,” ütles Marko Õun.
Ta viis karupoja sellisesse kohta, kust raba ja metsloomade söötmispaigad pole kaugel ning kus karusid seetõttu liikuma peaks.
“Mõmmik lidus igatahes metsa ja edasine jäi juba juhuse ja looduse otsustada: kas ta taaskohtus oma emaga ja elab õnnelikult tänini või läks tal kehvemini,” ütles Marko Õun ja lisas, et väikese mesiküpaga metsa poole kõndides polnud tal otsest hirmu karuemaga kohtumise ees, ent loomulikult hoidis ta silmad-kõrvad hoolega lahti.
Küsimusele, kas looma poleks võinud niisama puu otsa jätta, vastas Marko Õun, et see poleks olnud hea mõte, sest loom oli asulale liiga lähedal. Seal oleksid võinud inimesed teda uudistama ja katsuma minna ning loomake ise mõnda majapidamisse või teele auto ette sattuda.
Marko Õuna enda “karujahile” kaasa võetud tütar teinud algul, muuseas, ettepaneku karupoeg koju viia, sest ta nägi tõesti väga armas välja.
“Ütlesin lapsele, et aasta pärast ta enam nii armas pole,” sõnas jahimees, kel õnnestus kolm aastat tagasi karujahihooajal ka üks karu lasta: mesikäpa kolp ja nahk on ju iga Eestimaa jahimehe unistuste trofeed.
Kui Marko Õun mõni aeg hiljem seda kohta, kuhu ta karupoja viis, üle vaatamas käis, nägi ta väikeste karujälgede juures ka suure karu omi. Suuri ja väikseid jälgi nägi ta sealkandis ka ühel hilisemal korral. Nii et lootust on, et mõmmik oma ema üles leidis.
i
RIINA MÄGI
