Aastail 1992-1999 tehti omandireformi seadusse pea 30 parandust, sest ikka oli veel keegi, kes ilma oli jäänud. Täna ütleme, et omandireformiseadus (ORAS) lõhestas ja lõhkus meie rahvast. Aga isegi see uut ülekohut põhjustanud seadus ei tunnistanud õigusjärgseks subjektiks baltisaksa ümberasujaid.
Kas tõesti seadustame kuriteod?
Kui peaks juhtuma, et Riigikohus või Riigikogu langetavadki vaatamata Keskerakonna ja Rahvaliidu kauaaegsele vastuseisule otsuse, et 1941.a. ümberasujatele tuleb vara tagastada, tähendab see seaduserikkumiste seadustamist. Sellega Eesti riik seadustab kuriteod. Sel juhul paneme ise toime ränga seaduserikkumise, seadustades massilised omandipettused. Ja see saab olema taasiseseisvumise aja kõige rängem justiitskuritegu.
15 aastat tagasi jätkus ORASe väljatöötajate hulka tarku inimesi, kes mõistsid, et ümberasujate vara, st Hitleri kutsel ja Stalini tahtel siit organiseeritud viisil lahkunud inimeste mahajäänud vara ei olnud õigusvastaselt võõrandatud. Need inimesed olid vabatahtlikult, Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingute alusel oma vara üle andnud. Lepingutega kaasnes terve rida ankeete, mis tuli ümberasujatel täita. Nad deklareerisid oma varad vabatahtlikult.
Ükskõik, kui kurbi lugusid lahkujate kohta täna ka ei räägitaks, igatahes ei olnud see õigusvastane võõrandamine. See ei olnud ülepeakaela ööpimeduses kaluripaatidel põgenemine, see ei olnud loomavagunites küüditamine. Ja kuigi 1941. aastal ei mindud enam puhkpilliorkestri saatel, lahkuti ikkagi mugavate laevade ja reisirongidega.
Varadele jäid võlad peale
Me peame arvestama, et kuni 70-80 protsenti mahajäänud varast oli koormatud pangavõlaga. Suur osa varasid ongi ekslikult tagastatud, sest protsess käis 1993-1994, Laari esimese valitsuse ajal, konveiermeetodil. Toimikuid majade kohta keelati üürnikele näidata. Nii ei saanud üürnikud, kes olid kümneid aastaid majades elanud, enne tagaselja otsuse tegemist oma saatusest teada. Tagastamiskomisjonidele oli sisuliselt antud kohtute õigused. Paljud dokumendid olid legaliseerimata ja võltsitud. Olen ise üürnikega kohtudes neid palju näinud. Keegi oli võtnud arhiivist välja andmed ümberasujate kohta ja kui teatud aja jooksul nähti, et avaldusi nende majade kohta polnud laekunud, hakati vaikselt vara üle võtma. Peteti, võltsiti, tagastati surnutelegi. Kuid meil tahetakse võltsingud tagantjärele seadustada!
Isamaalased ja Res Publica räägivad aadetest, eesti keelest ja meelest. Kuid poole sajandi kolm põlvkonda kodueestlasi, kes jäid oma esiisade maale ja hoidsid seda, ei lähe neile korda. Neile lähevad korda meist kordi rikkamad sakslased. Mõlemad ? nii hitlerlik Saksamaa kui stalinlik Venemaa ? okupeerisid Eesti. Nad mõlemad laastasid meie maad ja tapsid meie esivanemaid. Neile tunnevad isamaalased, respublikaanid ja kahjuks ka reformierakondlased kaasa.
Kui keegi ütlebki, et vara ei kompenseeritud, siis miks meie peaksime uskuma? Kui kellelgi on tagasi saada suur kinnistu keset Tallinna linna, miks peaks ta siis väitma, et aitäh, selle eest on mulle juba makstud? Ja kui polekski kompenseeritud, pole see väikese Eesti probleem. Meie pole küll mitte kellelegi II maailmasõjas võlgu jäänud. Miks peaks ühe miljoni suurune rahvas kinni maksma okupantriigi sigadused? Nagu Riigikogu sõnavõttudes kuulda võis, oli mõnigi ümberasujatest natsikurjategija.
Nõuame ise sõjakahjude kompenseerimist!
Hoopis meie võiksime Saksamaa kui meid okupeerinud riigi käest küsida kompensatsioone kahjustuste eest, mis meile sõjapäevil tekitati. Just meie peaksime Venemaalt nõudma hüvitust okupatsioonikahjude eest, aga teatavasti loobus president Lennart Meri sellest, kui oli õige aeg. Lepingud, mille alusel inimesed toona lahkusid, kuulusid ikkagi Molotovi-Ribbentropi pakti juurde.
Seega tänane varade kompenseerimise suund on sama lepingu tänapäevastatud äriprojekt. See äri ei too midagi märkimisväärset sisse Saksamaal elavatele kõrges eas baltisakslastele, vaid meie omadele kinnisvarasmuugeldajatele, advokaadibüroodele ja neile meie poliitikutele, kes ootavad taas valimisrahasid Saksamaa kristlik-demokraatlikest fondidest.
Tegemist on sadade inimeste saatusi muutva otsusega. 15 aasta eest otsustati, et ümberasujad ei ole õigustatud subjektid ja et vara küsimusi saaks käsitleda üksnes lepingute kontekstis Saksamaaga. Selge, et lepingut ei ole ega tule. Küll aga jätkub tänagi üürnike õiguslik ootus, et nad saavad oma elamispinna erastada. Seda ootust tagasiulatuvalt seadust muutes ära võtta oleks kõige jämedam põhiseaduse rikkumine.
MARIKA TUUS
Riigikogu liige, Keskerakond
