Et talgud 3. mail edukad, rõõmsad ja tulemuslikud oleksid, selleks on kümned inimesed kuude kaupa ettevalmistusi teinud. Ja selle nimel, et töö päeva jooksul tehtud saaks, lähevad teiste kõntsa koristama tuhanded vabatahtlikud.
Mis sünnib aga meie maanteeservades talgupäevani jääva kuu jooksul?
Tekitab tuska ja tunnistan, et ka võimetut viha, et meil leidub alatuid inimesi, kes leiavad, et teised inimesed hakkavadki just selleks ilusal kevadpäeval tööle, et nendesuguste … olendite olmesodi koristada. Tahaks öelda väga halvasti, aga ei leia selleks armsast emakeelest väljendeid, mis trükkimist kannataksid.
Sest kuidas viisakate sõnadega kommenteerida nähtust, mis viimasel ajal üsna sagedamini ilmneb. Maanteede ääres vedelevad prügikotid, ilmselgelt autoaknast sinna visatud. Mitte enam üksikud jäätisepaberid ja joogipurgid, vaid kodus korralikult kotti pandud prügi, mille edasine mõistusepärane tee oleks elumaja kõrvale konteinerisse. Ja siis leiab keegi, et ta hoiab oma prügiveo arvelt sellega kokku, et toob autoga koti tee äärde, teistele kasimiseks. Olen paari nädala jooksul märganud juba mitut sellist kotti ja karta on, et neid sigineb veel. Oleks hea, kui teeäärte lagastajad vähemalt lehte loeksid ja raadiot kuulaksid. Siis nad teaksid, et sel kevadel ei lähe koolilapsed mitte maanteeääri koristama, vaid põhirõhu panevad vabatahtlikud isetegevuslikele prügimägedele. Äkki juhtub, et vähemalt üks protsent nahaalsetest kahejalgsetest jätab oma sodi seda teades tee äärde tassimata. Mis toimub selliste tegelaste kõrvade vahel ja kas neid tõesti pole võimalik mõistusele tuua? Filmis ?Nukitsamees? arutleb pereisa: võib juhtuda, et vanemad on sarvikud, kuid lapsed ei pruugi olla. Kui sellises peres, kes sel moel kõntsa tee äärde tarides teistele näkku sülitab, kasvõi üks mõistusega olend on, olgu see või kolmeaastane laps, ehk ta ometi takistab oma tarku vanemaid ettekavatsetud kuritegu sooritamast ja räägib, mida talle lasteaias või koolis prügi teemal räägitud on.
Koristusaktsiooni algatajad loodavad, et üldrahvalik koristuspäev tekitab õlg-õla tunde ja nii tehakse Eestimaa koos puhtaks. Kauaks ta aga sellise suhtumise puhul puhtaks jääb?
“Kui see kah ei aita, siis ilmselt peame edaspidi leppima üha kasvavate prügikuhjadega,” tõdeb üks ettevõtmise algatajaist Rainer Nõlvak laupäevases SL Õhtulehes. Ja upumegi omaenese kõntsa sisse?
Marite Ojaserv
