Tegemist ei ole paljaste sõnadega, arengu kinnituseks on nii uued korterid, elamud ja kaubanduskeskused kui ka tehased ning laudad. Kui Eestisse peaks taas tulema siin viimati viis aastat tagasi käinud inimene, leiab ta eest tundmatuseni muutunud riigi. Samas on ka asju, mis ei ole muutunud ja neist kõige silmatorkavamana lookleb Tartu ja Tallinna vahel ikka üks kitsas ja kõver tee, mida mööda tuhanded sõidavad ja kus kümned elu kaotavad.
Seda ei saa pidada mõistlikuks, eriti arvestades, et muu elu areneb. Käesoleva aasta riigieelarve keskmine kasv ületab märkimisväärselt Eesti mulluse majanduskasvu. Riigi ülesanne on luua oma kodanikele turvaline ja arengut soodustav elukeskkond ning korralik tee on üks osa sellest. Regionaalarengu seisukohalt on ülioluline, et paranevad kohalike omavalitsuste võimalused investeerida keskkonda, infrastruktuuri, samuti teedeehitusse või pigem hooldusse. Selleks peavad kohalikud omavalitsused arenema ning taas on vaja korralikke ühendusteid. Eelarve kasvuallikaks on lisaks majandusarengule veel Euroopa Liidu programmid, kust meil on võimalik saada miljardeid kroone. Selle raha mõistlikuks kasutamiseks on vaja leida piisavalt projekte. On ju Eestil Euroopa Liidu toel võimalik rahastada neid ettevõtmisi, milleks meil endal raha napib. Taas ? miks mitte tee?
Pidevalt on ju teemaks olnud Eesti ebaühtlane areng ja see, et Tallinna ja muu riigi vaheline lõhe pidevalt suureneb. Riigis on puudu ühiskonna sidususest ja kuigi räägitakse palju regionaalpoliitikast, ei suuda üks minister siiski selles valdkonnas imet teha ning pealinnakaugetes piirkondades on järjest keerulisem toime tulla.
Viimastel nädalatel on võetud mitmel rindel sõna Tartu-Tallinna maantee ehituse teemal. On räägitud sellest, et laipade arv nimetatud maanteel ei vasta veel olukorrale, mis lubaks tee kanda ka Euroopa mõistes prioriteetsete teede nimekirja etteotsa. Arvamus, et liiklus Eesti kahe suurima linna vahelisel teel ei ole veel piisavalt tihe, paneb mind küll mõtlema nende kriteeriumide sobivuse üle meie riigi kontekstis. Me peaksime oma kahaneva rahvaarvu juures tegema kõik, et teeoludest tulenevaid raskeid liiklusõnnetusi ära hoida.
Lisaks ohutusele on Tartu-Tallinna maantee ka väga selgelt siseriiklikult kõige olulisem maantee ja seda nii inimeste liikumise kui ka kaubaveo koha pealt.
Kui see ehitada valmis neljarealise ja kõikidele rahvusvahelistele nõuetele vastava teena, on võitjad mitte ainult Tartu ja Tallinna elanikud ning ettevõtted, vaid ka kõik ümberkaudsed ja tee mõjupiirkonda jäävad maakonnad.
Väide, et tee ehituseks on liiga vara, sest suuremad probleemid on linnadesse sissesõitudega, tundub enam kui kummaline. Loomulikult tuleb sellise suure projekti puhul pakkuda terviklik lahendus, mis lisaks Tartu ümbersõidule ja Tallinna sissesõidule lahendab ka teised teel olevad liiklussõlmed parimal võimalikul viisil. Loomulikult tuleb seda planeerida ning projekteerida etappide kaupa ja samamoodi ka ehitada ? alustame sealt, kus probleemid kõige suuremad. Kuid lõppeesmärgist peab olema olemas selge nägemus ja selle teostamiseks poliitiline kokkulepe.
Siit tulenebki meie poliitiline nonsenss ? ühelt pool hüüame, kui hästi meil läheb ja teiselt poolt ei suuda leida vahendeid kaalukate ja regionaalselt oluliste probleemide lahendamiseks. Loomulikult ei tohi sellist suurt projekti teha teiste teede arvelt. Meil on töös ka mitmed teised olulised infrastruktuuriprojektid, mis eeldavad suuri ressursse. Need ei ole üheaastased projektid ja selleks, et toimuks hüpe uuele arengutasemele nelja-viie aasta jooksul, on täna vaja teha vastavad otsused. Investeerides täna kogu riigi jaoks olulisse infrastruktuuri lisaks omavahenditele ka laenuraha, oleks see siiski päris kindlasti kordades odavam kui ehitamist lõpmatult edasi lükata. Ja seda päris mitmes mõttes. Vastasel korral võime varsti saada endale korralikult valgustatud tee Tallinnast Tartusse, kuid iseküsimus on, mitut musta lindiga küünalt me selleks vajame.
Kajar Lember,
Tabivere vallavolikogu esimees
