Pean tunnistama, et ei teagi, kes just täpselt termini “teine Eesti” esimesena “maale tõi”. See riigi ja tema kodanike liigitumine on kahtlemata valus teema.
Erinevat liiki Eestit ja eestlasi kohtab aga mitte eelkõige ja ainult olusid, vaid just suhtumist ja väärtushinnanguid silmas pidades.
Inimene, kes aastaid elu vaid limusiiniaknast näinud ja kel aimu pole, palju maksab hetkel bensiiniliiter või leivapäts, võib küll kõigest hingest püüda, kuid ettekujutust, kuidas elatakse ära nelja-viietuhandese või väiksemagi kuusissetulekuga, millest üle poole kommunaal- ja muudeks maksudeks kulub, tal tegelikult ei ole ega saagi olla. Ja see mõjutab tugevalt tema ellusuhtumist, tahab ta seda ise või ei.
Samas tundub, et seesama “harju keskmiselt” ja alla selle toime tulev rahvas jaguneb veel omakorda mitmesse tõugu ja seltsi ning ühe häirivama grupeeringu moodustavad õllesõbrad-virisejad. Kui kuuled, kuidas täisjõus mees, kellel lõõgastumise juurde ilmtingimata ja alati ka kangem kraam kuulub, kõva häälega kuulutab, et tööandjalt saadav palk ei kompenseeri tema hindamatuid teadmisi-kogemusi ja tohutut tööhulka; et ta ei saa seetõttu käia teatris, kinos ega muuseumides ja et kõiges selles on süüdi vabariigi valitsus, euroliit ja vaat et ka jumal taevas, samas saad aga palju kitsamates oludes elavalt naabrinaiselt teada, millist teatrietendust ta viimati vaatas ja millist näitust puhkuse ajal külastada kavatseb, siis ei tahaks neid inimesi ju kuidagi ühte ja samasse “riiki” paigutada, kui juba selliseks lahterdamiseks on läinud.
Tööta jäänud kaaskodanikkegi on üsna mitut sorti. “No ega alla kahekümne “tonni” ma ennast küll kodunt välja ei vea, ei tasu lihtsalt ära,” kuulutab mõnigi mehepoeg, kel alati aega ja joogipoolise ohtruse järgi otsustades ka raha. Nii parandataksegi poe taga põõsas maailma, kirutakse riiki ja valitsust. Ja nutetakse taga kadunud aegu, kui tööpuudust ei tuntud ja kõik, kes end hommikul “objektile” lohistasid, kuu lõpus õigete meestena palgalehele allkirja andma marssisid, sai siis midagi kasulikku tehtud nelja või ühe nädala jagu.
Elu tõsiselt võtvaid tööta jäänud mehi-naisi aga ei kuule kusagil kurtmas. Neil inimestel on piinlik, et just neid “vankrilt maha” lükatud on. Innukalt võetakse vastu iga ajutine tööots, millega pisutki teenida saab. Maal kaob selline rahvas marja- ja seeneajal juba varahommikust metsa või rappa. Metsaandide kokkuostust saadud kroonide eest ostetakse valmis näiteks talvepuud, kui neid just mõnest metsa poolest jõukamast majapidamisest töö eest tasuks ei anta. Kui hästi läheb, saab suvel teenitud raha eest katkiläinud kodumasina kobedama vastu vahetada ja nii mõnigi tubli mees on sel moel endale pruugitud autogi soetanud. Keldrisalved ja sahvririiulid on neis peredes sügisel pilgeni täis ja kui sellist sorti tuttavalt ettevaatlikult pärida, kuidas ta rahaga välja tuleb, saab naerusuise vastuse, et tal pole raha peale lihtsalt aega mõelda, sest tegemist on niivõrd palju.
Meie noor rahvaski jaguneb minu arvates vähemalt kahte “riiki” või liiki — kaubanduskeskustes hängijad ja tšillijad, kelle mureks õhtune seltsielu, viimase peal soengud, ehted ja riided, ja tõsimeelsed õppurid, kel omavahel väga paljust rääkida ja kelle tahtmatult pealt kuuldud vestlused bussis-rongis või kohvikus rõõmustavalt sisukad ja arukad. Suur rõõm on kuulda ja märgata, et mööda linna lonkimine polegi enam väga “in” — olevat tapvalt igav. Ega asjata õpilasmalevad ja suvised töölaagrid järjest enam moodi lähe. Ja jumal tänatud, et see nii on.
Mis aga liigitamisse ja “riikideks” jagunemisse puutub, siis pole me selle poolest erandid ühti. Erineva sissetulekuga, aga veel erinevama ellusuhtumise ning väärtushinnangutega inimesi leiab suurematest ja “kapitalistikumatest” riikidest märksa enam kui meie väikesest Eestist.
i
KAIE NÕLVAK
