“Kolm päeva on tõesti lühike aeg, eriti algaja jaoks,? tunnistasid ka üheksanda õlelaagri juhendajad Sirje Hansing ja Sirje Õispuu. “Vanad tegijad kargavad küll kohe õlehunniku kallale ja hakkavad tegutsema, aga neil, kes esimest aastat siin on, kulub alguses tükk aega sisseelamiseks ning õle puhastamise ja muude ettevalmistavate tööde äraõppimiseks.?
Seitsmeteistkümnest õlelaagris olnud naisest olid seekord uustulnukad seitse, ülejäänud olid Laiusel kes teist, kes kolmandat, kes enamatki korda. Algajad meisterdasid seekord põhiliselt igasuguseid aksessuaare, nagu kõrvarõngad, kaela- ja rinnaehted, peavõrud jne, kogenumad õlgintarsiatehnikas seinapilte.
“Siin on koos väga hea seltskond ja selles ruumis tekib mingi eriline aura,? ütles põlvalanna Helju Ööbik. “Pealegi on õlgehistöö selline asi, mida eesti naised ka vanasti tegid, mis aga vahepeal lihtsalt unarusse jäeti.?
“Meie memmede tarkus on tiiruga meieni tagasi jõudnud,? lisas teine põlvalanna Galina Mets.
Sirp ja kombain
Õlekäsitöö plussiks lugesid põlvalannad ka seda, et selle jaoks pole mingit kallist välismaist materjali vaja, piisab lihtsast kodumaisest õlest.
“Mõned kipuvad ütlema, et see on põhk,” ütles Sirje Hansing muiates. “Aga põhk on see, mis on juba masinast läbi käinud. See, mida me õlekäsitöö tegemiseks kasutame, on kõrs.”
Enne õlelaagrit käisidki juhendajad sirbiga Laiuse Põllumajanduse Osaühingu põllul kõrsi varumas: siinsed põllumehed mõistavad käsitöönaiste vajadusi ega pane neile väikest “mativõtmist” pahaks.
“Kui põllule jõudsime, olid varsti ka kombainid kohal. Lõpuks läkski justkui võistluseks, et kes rohkem jõuab, kas meie sirpidega või nemad masinatega,” naeris Sirje Hansing.
Enne, kui kõrtest ilus käsitöö saab, tuleb need aga puhastada ja mida rutem, seda parem. Nii et ühe õlekursuse ettevalmistamine nõuab tööd omajagu. Õpilased on aga see-eest väga usinad ja andekad. Nähes, missuguse vahva rukki tupplehtedest lille keegi unetu varahommikul valmis oli teinud ning missugune põnevas stiilis kaelaehe kellegi laual valmimas oli, tunnistas Sirje Hansing, et õpilased on varsti targemad kui nemad. Õpilased arvasid jälle, et päris oma käe peal pusimine pole ikka see: natuke on juhendamist ka vaja. Ja Laiuse õletoas on ette võtta väga rikkalik näidiste pagas.
Neljas sammas
“Siin õpitakse väga palju mitte ainult juhendajatelt, vaid ka üksteiselt,” ütles üks kursuslastest, Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetaja Ly Kittus. “Keegi teab mõnd head nippi, keegi oskab juhatada, kust vajalikku lisamaterjali hankida, kellelgi on kaasas abikaasa leiutatud nutikas nõu, milles kõrsi kuumas vees hoida.”
Ly Kittus sai õletöös “käe valgeks” möödunudaastases õlelaagris. Seekord meelitas ta kaasa ka kolleeg Eha Rosina.
“Minu jaoks on see parim stressimaandamise paik: pärast seda, kui kolm päeva siin õletööle pühendunud ja kõik igapäevamured unustanud oled, tundub, nagu oleksid kusagil väga kaugel ära olnud,” ütles Ly Kittus. “Isegi talvel saan suvisele õlelaagrile tagasi mõeldes stressileevendust.”
Õlekäsitöö ja muude sedalaadi oskuste omandamist nimetas ta naljatamisi neljanda pensionisamba püstitamiseks: kes teab, äkki tuleb kunagi tõesti tahtmine käsitööga pensionilisa teenida.
Põlva naised kurtsid aga mitte ainult seda, et laager liiga lühike on, vaid ka seda, et korraldajad levitavat kuuldusi, nagu jääks tänavune õlelaager viimaseks. Juhendajad-Sirjed tunnistasid, et toetajateta läheb õlelaagri korraldamine tõesti keeruliseks, muu töö kõrvalt aga ei jää aega projekte kirjutada ja toetajaid otsida. Palgalist inimest Laiuse käsitöökojas Kuldne Õlg tööl pole, sest pole kedagi, kes talle palka maksaks.
Eks tuleval aastal siis näe, kas tuleb laager või ei tule. Põlva naised olid küll sellise näoga, et on valmis õlekoja ette piketeerima tulema, kui neile enam õletarkust ei jagata.
RIINA MÄGI
