Eestimaa ja eestlaste saatus on ajaloo keerdkäikude tõttu üsna raske olnud. Kerge pole ka inimesel, kes meie ajalugu kirja panna üritab, sest paljudele isikutele ja sündmustele on keeruline ühest hinnangut anda. Jõgevalasest endine kriminaalpolitseinik Rauno Võsaste harutab oma äsja ilmunud raamatus “Johannes Soodla VR II/2, II/3 relva SSi kindral” lahti Maarja-Magdaleena lähedalt Kulmuverest pärit sõjamehe mitmekihilise isiku ja elukäigu.
Möödunud nädalavahetusel esitles Rauno Võsaste oma uut raamatut Rahva Raamatu Tartu ja Tallinna kaupluses. Jõgeva ajaloohuvilistele avas ta oma raamatu taustu 8. märtsil Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis. See saal polnud nii arvukat publikut päris tükk aega näinud. Küllap oli huviliste suur hulk tagantjärele tunnustuseks ka Rauno Võsaste eelmisele raamatule, milles ta käsitles teise praeguse Jõgevamaa piiridest pärit sõjamehe, Raudristi Rüütliristi kavaleri Harald Riipalu isikut ja elukäiku, mis niisama vastuoksuslikud kui Soodla puhul.
Johannes Soodla oli koguni kahe Vabadusristi kavaler ja ainus eestlane, kes kandis Kolmanda Reich’i Relva-SS vägedes kindralipaguneid. Vaatamata neile tähelepanuväärsetele faktidele teadsid temast senini üsna vähe ka sõjaajaloo huvilised. Rauno Võsaste võttiski endale eesmärgiks täita see tühik eestlaste ajalooteadvuses. Nagu raamatu lõpus paiknev kasutatud allikate nimekiri näitab, töötas autor kirjutades läbi tohutu hulga teemakohast kirjandust ja dokumente.
Rauno Võsaste sõnul pole Johannes Soodla, kes kirjade ja mõnede muude tarbetekstide põhjal otsustades oli üsna vilka sulega, kahjuks kirja pannud oma mälestusi. Küll aga suutis ta Eestist sõja lõpus lahkudes endaga kaasa viia üllatavalt mahuka enda kohta käivate dokumentide kogu, mis jõudis lõpuks välja USAsse.
Trummid ja tomahoogid
Soodla isikliku arhiiviga tutvumiseks tuli Võsastel läbi teha aga selline kadalipp, et sellest võiks peaaegu eraldi raamatu kirjutada. Kunagi asusid Soodla paberid Lakewoodis väliseestlaste peetud mahukas arhiivis. Kui see eesti keelt oskavate inimeste puudumise tõttu vajaliku hooleta jäi, anti varamu üle Minnesota ülikooli immigratsiooni uurimise keskusele.
“Üks mu sõber ütles selle kohta, et meie ajalugu vedeleb seal nüüd kõrvuti neegritrummide ja indiaanlaste tomahookidega,” nentis Rauno Võsaste.
Saanud keskuse veebilehelt aimu, missugused teda huvitavad kaustad neil üldse olemas on ja mida need umbkaudu sisaldavad, palus Võsaste saata endale Soodla arhiivis asuvate dokumentide koopiad. USAst tuli Kentuki Lõvi stiilis vastus: tervest arhiivist te koopiaid ei saa, saate ainult poolest. Pärast nelja kuu pikkust asjaajamist ja ootamist jõudiski kingakarbi täis pabereid kohale, ent kui Võsaste soovis ka ülejäänud osa saada, vastati, et rohkem ei ole võimalik saata ressursside puudumise tõttu. Põhjendus oli kummaline, sest Võsaste ei tahtnud koopiaid saada ju tasuta, vaid oli nõus nende eest maksma.
Seejärel “komandeeris” Võsaste uurimiskeskusse ühe kursuseõe ja tuttava tudengineiu, kes jäid aga paraku mõlemad tühjade pihkudega. Kolmas “saadik” — tuttav fotograaf, kelle puhul ei nimi ega aktsent tema eesti päritolu ei reetnud — jõudis sihile: tal võimaldati dokumendid telefoniga üles pildistada. Mine tea, võib-olla tundus lombitagustele arhiivitöötajatele kauge väikeriigi esindajate huvi kõrge aukraadiga SS-ohvitseri isiku vastu kuidagi kahtlane.
Justkui mitu meest
Rauno Võsaste sõnul oleks Johannes Soodla puhul tegemist justkui mitme mehega: tsaariarmees teeninud Soodla, Kuperjanovi partisaniväeosa koosseisus Vabadussõjas võidelnud Soodla, rahuaegse Eesti kaitseväe ohvitser Soodla, Relva-SS-i eesti vabatahtlike leegioni kindralinspektor Soodla ning pärast sõda Saksamaal ja Itaalias sõjainvaliidide ja põgenike kutseõpet korraldanud Soodla oleksid justkui erinevad inimesed, kelle tegevusele tuleks anda erinev hinnang.
“Vabadussõja kontekstis ei häbeneks ma kasutada Soodla puhul sõna “kangelane”,” ütles Rauno Võsaste.
Tõepoolest: Soodla osales kõigis olulisemates Vabadussõja lahingutes ning Vene Loodearmee Petrogradi vallutamise operatsiooni toetuseks teostatud Krasnaja Gorka operatsioonil. Teenete eest Vabadussõjas autasustati Soodlat Vabadusristi II liigi 2. ja Vabadusristi II liigi 3. järguga. Raamatu pealkirjas sisalduvad lühendid märgivadki neid autasusid.
“Rahva Raamat tahtis algul oma veebipoes minu raamatu pealkirjast need lühendid välja jätta, aga sellele ma astusin otsustavalt vahele: Soodlat üksnes Relva-SSi kindraliks tituleerida oleks minu meelest äärmiselt vale,“ ütles Rauno Võsaste.
Kui Soodla Vabadussõja aegne teenistus oli laitmatu, siis hoopis keerulisem on hinnangut anda tema tegutsemisele Teise maailmasõja päevil, mil ta oli n-ö kontoriohvitser. Küsimus, kas Relva-SSi kindralinspektor Soodla oli “hea” või “paha”, taandub Võsaste arvates lõpuks ikkagi laiemaks küsimuseks, kui palju said eesti mehed kahekümnendal sajandil üldse mundrit valida. Ka Soodla puhul oli ainuke vabalt valitud munder ilmselt Eesti kaitseväe ohvitseri oma.
“Mitukümmend aastat hiljem on eesti meeste tollaste valikute õigsuse üle väga raske otsustada, eriti kui arvestame, et nemad tegid oma otsused selle info põhjal, mis neil tollal võtta oli, mitte nende teadmiste varal, mis meil praegu on,” ütles Rauno Võsaste.
Tema raamat Johannes Soodlast on Rahva Raamatu ajaloo- ja poliitikateemalise kirjanduse müügiedetabelis neljandal kohal.
“Raamatu hea läbimüük rõõmustab eelkõige kirjastust, minu enda jaoks on tähtsam see, et raamatut loetaks,” ütles Rauno Võsaste.
Tema jaoks on nii materjali kogumise kui raamatu kirjutamise protsess äärmiselt põnev.
“Ajaloo uurimine võib olla niisama nauditav hobi kui jahil- või kalalkäik,” kinnitas Rauno Võsaste.
Pole võimatu, et tema järgmise raamatu keskseks tegelaseks saab Ain Mere, kes on niisama vastuoluline tegelane kui Riipalu ja Soodla.
Rauno Võsaste. Johannes Soodla VR II/2, II/3 Relva-SSi kindral
Ilmunud
Väljaandja: OÜ Grenader Grupp
Illustreeritud suure arvu fotode ja dokumendikoopiatega
400 lk
Samalt autorilt on varem ilmunud raamat „Harald Riipalu lugu“ (2011)
RIINA MÄGI
