Vanaproua on väga kõbus ning küllalt särtsakas. Imestama paneb tema juures see, et oma vanuse kohta on tal suurepärane mälu. Ta võib jutustada palju põnevat oma lapsepõlvest ning elust ega jää faktide paikapidavuses kahtlema.
Linda hooldaja Aino Männiste sõnul on kõrges eas daamil raskusi vaid hiljuti toimunud sündmuste meenutamisega. “Mul on turjal aastaid palju, jõudu aga vähe, lisaks olen ka poolpime,” kirjeldas vanadaam oma praegust olukorda.
Linda Toru lapsepõlvekodu asub rahvamaja läheduses lasteaia taga, viimast asutust seal aastaid tagasi muidugi ei olnud. Maja ümbritsevad saja-aastased puud, mille all Linda tihti istub.
Vanaproua kasvas üles korralikus peres. Isa oli lugupeetud mees, kes viina ei võtnud. Kodus peeti hobuseid, kokku oli neid 3, ja lehmi oli 10. Linda treenis hobuseid, seda tegi ta kooli kõrvalt.
“Esimene suurem lein oli mul pärast 6. klassi, kui ma ei saanud jätkata õpinguid. Pidin jääma koju. Suutsin olukorrast üle saada,” meenutas Linda. Koolis käis ta Kaareperes.
“Umbes aasta eest juhtus mulle kätte praegune 4. klassi matemaatikaõpik. Praegusega võrreldes oli toonane õppeprogramm tugev. 6. klassis oli geomeetria, maamõõtmine, Mihkelsaare geograafia,” rääkis Linda.
Üks eredamaid mälestusi kooliajast seostub inspektor Gustav Reialiga, kes on Lindale kaugelt sugulane. “Ma olin toona kooli parim matemaatik, kellele Gustav eriülesandeid jagas. Mulle olid geomeetria ning matemaatika lihtsad. Gustav imestas minu tarkust, polnud ju tavaline, et tüdruk on matemaatikas nii tugev,” meenutas Linda.
Vahetevahel lahendas Linda kooliajal matemaatika ülesandeid ka ette, see oli tema meelest päris põnev. Liitklasse tema ajal koolis polnud, sest õpilasi oli palju.
Töö raamatukogus viis vangilaagrisse
Ülikooli ei ole daam jõudnud, osalenud on ta vaid mitmesugustel põllumajanduse alastel loengutel ja kursustel.
Nooruses asutas ta koos venna Albert Jürgensoniga (1936 aastal vahetas ta nime Jürisooks- toim.) peale viimase naasmist sõjaväest Kaarepere vallas mitmeid isetegevusringe. Kaasalööjate seas olid õpetajad, tuletõrjujad ja teisedki ametimehed. Isetegevusega oli ta Kaareperes seotud 11 aastat. Kaarepere isetegevuseringides osalesid ka praeguse Palamuse vallavanema Urmas Asteli vanavanemad Ella ja August Kaljula.
Albert õppis Prantsusmaal rahvaülikoolis elektritööd. Naasmise järel asus ta tegutsema isatalus, kus palkas ka sulase. See oli aga põhjuseks, miks Albert kutsuti täitevkomitee ette, süüdistatuna võõra tööjõu pidamises, ning sattus vangilaagrisse.
“Vennale kuulus 2/3 isatalust, mulle üks kolmandik. Täitevkomitee võttis kogu talu käest ära ning müüs hobused ning muu talu vara maha. Mina leidsin tööd Tartus,” jutustas Linda.
Kui vend läks Prantsusmaale õppima, hakkas Linda tema asemel tööle Kaarepere raamatukogus. Kooli kõrvalt oli ta varem vennal abis olnud raamatukogus. “Kui raamatukogu haridusosakonnale üle anti, siis Alfred Rosin ütles mulle: “Võtmed on teie käes, võtke see raamatukogu”,” meenutas vanaproua.
“Toona lugesid inimesed palju. Kaareperes käisid raamatuid laenutamas ka Patjala elanikud. Tänapäevaseid mugavusi nagu televiisor ja raadio ei olnud,” võrdles Linda aastatetagust lugemishuvi praegusega. Raamatukogu tõttu sattus ta aga Saksa okupatsiooni ajal vangilaagrisse.
Levisid kuuldused, et Linda tegeleb raamatukogus kommunistliku ideoloogia alase kirjanduse levitamisega, mis polnud siiski tõsi. Linda Torule määrati surmaotsus ning ta sattus Jõgevale vangilaagrisse. Seal olid vangid kinni lihakarnis ja Linda jäi silma loomaarst Vestmaale. Nähes Lindat vangistatuna, läks ta staapi, nõudes naise vabastamist, aga tulutult. Talle mõisteti surmaotsus, kuid Tallinnas vaadati tema kohtuasi uuesti läbi ja surmaotsus tühistati. Lindal tekkis seeläbi halb ettekujutus eestlasest. Poliitikast ei taha ta rääkida, sest see toob talle meelde kurvad mälestused.
Maalid ja mälestused
Järgmiseks eluetapiks oli töötamine Tartu Vanemuise teatris. Seal pole ta kunagi olnud näitleja, enamasti kantseleitöötaja. Vanemuise teatri kohtus ta oma esimese abikaasa Haim Druiga, kellega elas koos 24 aastat. Abiellus Linda 18-aastasena. Lavastajana töötades andis Haim prouale võimaluse tegutseda, samuti oli ta tegev teatri ning ülikooli kunstiringis, ühtekokku seitse aastat.
Linda mälestused tolleaegsetest tudengitest on hoopis teistsugused kui nüüdsetest. “Ülikooli ametiühing kinkis mulle karu, mille ümber olid seotud kiituskirjad,” meenutas naine elu ühte eredamat perioodi. Tartust käis Linda öösiti vahel ka kodukandis.
Seitsmekümnendatel aastatel naasis proua kodumaile, esmalt elas isatalus, hiljem kolis paneelelamusse, kus veedab oma vanaduspõlve, kaaslasteks maalid ja mälestused. Kunstianne on tervel perekonnal ning see on kandunud geenide kaudu järglastelegi.
Kõikides tubades ripuvad seinal maalid, mis on kas Linda enda või ta poja looming. Üks erilisemaid on poja maal emast päeval, mil ema pensionile jäi.
Maalis veel 82-aastasena
Mitu aastat pole Linda pintslit kätte võtnud, kuna tema nägemine ei ole just kõige parem. Üks huvitavamaid ning erakordsemaid maale on vanaproual aastast 1991, mil ta 82-aastasena maalis lillepildi. “Mitu tundi jooksin ma vannitoa ning toa vahet, et kasta mulle kingitud imeilusaid lilli. Pildi maalimiseks kulus 4 tundi,” rääkis Linda. Joonistamise ja maalimisega tegeles proua siiski rohkem hobi korras. Peamiseks teemaks on loodus, inimestest pole ta seni pilte teinud, küll aga on seda teinud tütar.
Lindal on kaks last ? poeg ja tütar. Poeg elab Tallinna lähedal Sakus, tütar Helve aga alates 16. eluaastast välismaal. Esmalt siirdus ta Saksamaale, kus pani leivad ühte kappi sakslasega. Peale abikaasa surma läks tütar aga Ameerikasse, kus abiellus uuesti. Aeg-ajalt käib ta Eestis emal külas. Poeg ja tütar on mõlemad kunstikoolis õppinud. Tütre maale on esitletud mitmetel näitustel Ameerikas, Saksamaal ning Helsingis. Glücksburgis oli tütrel mitmekülgne näitus, mida käisid ka sugulased Eestist kaemas.
BIRGIT KASTEPÕLD
