Mis saab tasuta bussisõidust?

Aastast 2018 saab osadel maakonnaliinidel sõita tasuta. Kui esialgu loodeti, et see suudab päästa maaelu, tuua inimesed rohkem ühistransporti ja seeläbi vähem isiklikku sõiduautot kasutama, siis nii ei läinud.
Maapiirkonnas ei saa loota, et kõik saavad oma käigud pelgalt ühistranspordiga tehtud. Paraku on graafikud niivõrd hõredad, et isegi kui tahaks, jääks paljudel tööl lihtsalt käimata. Olgu buss tasuta või mitte, kui graafik tööaegadega ei klapi, pole midagi teha. Ja noored, kellel on võimalus autot oma äranägemist pidi kasutada, ei soovi sõltuda bussigraafikust, liigpikast sõidust või muudest teguritest, mis osas isiklik auto mugavam on.
Tõsi, tasuta bussisõit aitas paljud inimesed, kes muidu oleks pidanud suure osa rahast bussipiletitele raiskama, kodust välja. Kui on vaja mitu korda kuus või nädalas arstil või poes käia ning rahakott on niigi õhuke, on mõnikord üksikutest säästetud eurodestki palju kasu.
Ent maaelu tasuta bussisõit ei elavda. Liiatigi kui osa teedest on korrast ära, lagunevad, talvel hooldamata ja seetõttu läbimatud. Bussisõidust on hea teha poliitiline teema, mida enne valimisi arutada, kuid kui teed lagunevad ning ühegi sõiduriistaga neid läbida ei õnnestu, siis noored pered maale ka ei koli.
Samuti ei otsustata maapiirkonnas bussi kasuks pelgalt selle pärast, et see oleks keskkonnale kasulikum. Kui buss käib harva või peaaegu et üldse mitte, siis keskkonnale paraku ei mõelda. Sellist luksust võivad lubada suurema linna elanikud, kes võivad kilomeetreid ka jala mõõta ning selleks transporti kasutama ei pea.